"Kes viskavad oma prahi loodusesse? Loomulikult koerad!"

Üldiselt on sedapsi, et nii kui lumi ära sulab, siis üks kevadisi kohustuslikke teemasid meedias on „koerasitajunnid“. Ma ise suurt seda meie meediat rohkem ei jälgi, aga vaevalt et tänavugi erand tehakse või ehk on mõni üllitis isegi ka juba ilmunud.
Kõik on õige ja teema on aktuaalne, sest paljud koeraomanikud oma lemmiku sitta lihtsalt ei korista. Eriti masendav on minu arust lugu „magalate“ haljasaladel. No kurat, seal tuleb ikka kalamehe kummikutes käia, kui tahad kuiva jalaga pääseda! Ühiskonna viha langeb mõistagi koerte peale ja „mitteloomainimesed“ saavad jälle põhjuse kurjustamiseks ning hakatakse lausa jahume koerte keelamisest või maksustamisest.

Lume alt sulab välja aga ka muud prahti, millest sulerüütlid millegipärast aga suurt ei kirjutama ei kipu. Ja nimelt ega siis koerad ainult sitta haljasaladele ja metsa alla poeta, vaid ikka vägevat träni ka. Kes vähekenegi ringi liikunud on, siis need on kindlasti märganud nii vanu telekaid, autorehve, kaltse, kärakapudeleid ja muudki huvitavat, mis koertel üle jäänud, pea kõikjal vedelemas.
Rocca promenaadi sillalt ojasse vaadates jääb silma üks sinna visatud sohva. Tegelikult on vähe eemal veel teinegi. Mupokad käivad kohal ja sügavad kukalt – mnjah, me tegeleme selle probleemiga küll väga tõsiselt, aga paraku sellelt vees ligunenud diivanitelt enam DNA-d kätte ei saa ja patustaja pääseb puhtalt. Ei ta pääse ühti ja teid kindlasti huvitab, kes see nurjatu oli, kes siis oma vanad mööbliesemed pimeduse varjus vette sokutas? Mina tean! See oli üks Mustjõe tänaval elav spanjel! Ma ise nägin kui ta neljapäeva pärastlõunal kõvasti vaeva nägi ja voodeid sinna sikutas! Kuradi koerad, ma ütlen - nad lihtsalt ilastavad ja hauguvad ühiselureeglite ja linna heakorra peale!