Jane Kaasik koos oma perega sõitis täna Virtsu-Risti maanteel kui korraga märkasid kilomeeter enne Ristit teepervel tõmblevat koerakest. Suurte loomasõpradena ei saanud nad teps mitte mööda sõita ja abivajajat omapäi jätta. Sündmuskohal oli näha, et koer oli üsna kõva paugu saanud, aga ka auto ei pääsenud tervelt, sest plastmassist stangejuppe vedeles kõikjal. Kas valudes koer vedis end ise teepervele või tegi seda avarii põhjustanud autojuht, ei saanudki selgeks. Juht mõistagi vajutas gaasi ja põrutas edasi. "Üks peni ees või taga, kah mul asi!", mõtles ta ilmselt.
Tavaliselt ei oska inimesed sellises olukorras kuidagi käituda ja ei osanud alul Kaasikudki. Kuna koer oli ka külmunud, siis haaras Jane autost esimese asjana pleedi ja mässis vaese looma sinna sisse. Tema abikaasa koos vennaga hakkas ümberkaudseid talusid läbi kammima, et omanikke üles leida. Otsingud paraku tulemust ei andnud ja sestap tõsteti poolsurnud koer oma masinasse ning sõideti Risti kütusetanklasse. Selge oli see, et koerake vajas väga kiiret abi ja sealtmaalt läks lahti üks "mega-telefoni-maraton", mis kestis uhkelt üle tunni. Helistati kõikjale, aga nädalavahetusel ju kedagi siin riigis kätte ei saa. Jane helistas mitu korda ka numbrile 112 ja sealt lubati asjaga tegeleda. Poole tunni möödudes helistas talle tagasi aga juba politsei, kes noomis, et neiu üldse mingi pagana koera pärast julges sellele numbrile helistada: „See telefon ei ole loomade abistamiseks!“ No kurat, kuhu see hädas inimene ikka helistada oskab kui masinas on hingevaakuv loom? Tegelikult on Eestis geeniuste poolt asi nii säätud, et kui õnnetus juhtub metsloomaga, siis tuleks helistada 1313 ja nad annavad teate jahimeestele edasi. Kui aga leiate alla aetud kodulooma, siis peate te täpselt teadma millises omavalitsuse piirkonnas (neid on teatavasti üle paarisaja) parasjagu asute, seejärel võtma ühendust vastava KOV vastava ametnikuga, kes annab nõusoleku, et kohalikule varjupaigale tasutakse kulud. Ja seejärel tasub alles rääkida varjukaga, et kas nad on nõus tulema. Idiootsus kuubis ja sellise teenusega surevad loomad kas vigastustesse või lausa vanadusse enne kui abi saavad!Lõpuks tuli kohale ka Läänemaa varjupaik, aga ega nad suurt teha saanud, sest oli selge, et koer tuleb kiiremas korras pealinna toimetada. Momendil on ime läbi pääsenud koer Loomade Kiirabikliiniku arstide hoole all. Helistasin just sinna ja koerakese seisund on väga raske, kuid sugugi mitte lootusetu. Tugev löök siseelundeid ei purustanud, aga vasak esikäpp on murdunud. Ka parem käpp sai õnnetuses pihta, aga seal on õnneks vaid rebendid, mis on kinni õmmeldud ja pole ohtlikud. Kliinikusse jõudes oli ta ka šoki- kui mitte öelda, et koomaeelses seisundis ja üdini läbi külmunud."Nagu jääpurikas", nii ütles loomaarst ja jääb üle ainult nuputada kui mitu tundi pidi see õnnetu hing seal hanges lamama enne kui Jane ta leidis. Momendil koer jalul veel ei seisa, aga pead juba liigutab ning niutsub valude käes. Arstidele teevad muret ka kaelalülid, aga nendest on veel vara rääkida. Nii et pöidlad pihku ja annaks koerte jummel, et ta tänase öö üle elaks.
Praeguseks on selgunud ka kolmeaastase eesti hagija Täpi pere. Nad rääkisid, et kutsa läks koduaiast kaduma ja teda hakati koheselt ka otsima. Keegi ei osanud aga nii kaugele minna, sest avariipaik oli oma kümme kilomeetrit talukesest eemal ning Täpi polnud varem kodunt jalga lasknud ega selliseid matku ette võtnud.Eestimaa Loomakaitse Liit tänab Jane Kaasiku peret, et nad ei sõitnud vigastatud koerast hoolimatult mööda ja tegid kõik võimaliku tema abistamiseks. Tänud ka Läänemaa loomade varjupaiga rahvale, kes kohale sõitsid ning jõu ja nõuga abiks olid. Täpi kliinikus stabiliseerimine, röntgen, jälgimine jne läheb maksma umbes 400 eurot, millele lisandub hilisema käpaoperatsiooni ja taastusraviga 1000 eurot või veidi rohkem. Sestap palub Eestimaa Loomakaitse Liit heade inimeste abi raviarvete tasumiseks arveldusarvele: EE742200221052074915 Swedbankis, selgitusse palume märkida "Täpi ravikulud". Suurimad tänud juba ette!