Täna oli prügikastipäev ja nii oleks vast igati paslik öelda küll. Hommikul, enne kui Miaga õue hakkasime minema, palus moor ka ühe purgi ühes võtta ja ära visata. Põle probleemi ning panin selle va purgi peale ka oma pangakaardi, et käime ühtlasi ka bensukast läbi ja ostame mõned plärud. Ja läksimegi siis välja ja viskasimegi purgi ära. Ja kõmpisimegi siis bensukasse ja hakkasime maksma, aga kaarti netu! Vana raibe! Olin hommikul üsna unine veel ja viskasin selle koos purgiga ää. Nüüd läksime kohe suure joosuga tagasi ja sukeldusin pea ees prügikasti oma kallist kaardikest otsima. Mia vaatas totra näoga pealt, et Heiks on ikka täitsa sassi läinud! Kahju, et Õhtulehe allantohverit nägemas polnud, sest ta oleks saanud oma närusele sulerüütlikarjäärile uue hoo sisse lükata, kui oleks üllitanud järjekordse ajakirjanduse alustalasid kõigutava hittloo „Hiigelvõlgades ja varjupaiga koerakuudis elav näljane Valner otsis prügikastist süüa!“
Pärastlõunal aga helistati Päästeametist meie Kadrile ja teatati, et Raadiku uulitsas, ühe majakese prügikasti peal on kilekotis madu. Meil on nendega selline kokkulepe ja koostööleping sõlmitud, et kui roomajatega tegu, siis võtame maod enda hoole alla ja jaurame nendega ise edasi. Esialgsetel andmetel tundus ka sedapsi, et maol on eluvaim täitsa sees, sest kott liikus. Hiljem arvati, et ehk oli liigutajaks siiski tuul ja madu võib ka surnud olla. Kadri helistas kohe oma tuttavatele ja need tõttasid „ussikest“ päästma, sest õues on nende elukate jaoks momendil siiski veel sigakülm.
Ja jõudiski tuttav kohale ja mida ta näeb? Üks „geoloog“ haaras kilekoti kaenlasse ja tegi sellega minekut. Maopäästja kohe järgi ja pärima: „Mis sul kotis on?“ Vennike vastu, et rõba ehk kala ja see kuluvat õhtusöögiks kenasti ää. Polevat pahaks läinud veel ühti ja kõlbavat kenasti! Kadri sõber asus jällegi selgitama, et kotis ei ole kala vaid madu! Suure kisma järel lubas „aardeleidja“ koti sisu lõpuks üle vaadata ja oligi madu - lausa selline poolemeetrine või vähe pikemgi kuningpüüton. Muide kuningpüütonit kutsutakse ka pallipüütoniks, sest ohu või hirmu korral kerib ta end nö “palliks”. Vat, saite ka nüüd vähekene targemaks. Aga püütonike oli surnud, mis surnud ja tundus, et täitsa loomulikel põhjustel. Ega ei tea ka muidugist ja äkitselt ikkagi visati ää ning külmuski surnuks. Prügikastikuningat see aga põrmugi ei häirinud ja ta nõudis oma saaki ehk "õhtusöögi rõbat" häälekalt tagasi. Loomulikult anti talle madu tagasi, sest mida sa selle ää koolenud ussikesega ikka peale oskad hakata ja las kugistab aga oma rõbat terviseks. Normaalset suutäit oleks patt ju raisku ka lasta või vaidlete äkki vastu?
Ja jõudiski tuttav kohale ja mida ta näeb? Üks „geoloog“ haaras kilekoti kaenlasse ja tegi sellega minekut. Maopäästja kohe järgi ja pärima: „Mis sul kotis on?“ Vennike vastu, et rõba ehk kala ja see kuluvat õhtusöögiks kenasti ää. Polevat pahaks läinud veel ühti ja kõlbavat kenasti! Kadri sõber asus jällegi selgitama, et kotis ei ole kala vaid madu! Suure kisma järel lubas „aardeleidja“ koti sisu lõpuks üle vaadata ja oligi madu - lausa selline poolemeetrine või vähe pikemgi kuningpüüton. Muide kuningpüütonit kutsutakse ka pallipüütoniks, sest ohu või hirmu korral kerib ta end nö “palliks”. Vat, saite ka nüüd vähekene targemaks. Aga püütonike oli surnud, mis surnud ja tundus, et täitsa loomulikel põhjustel. Ega ei tea ka muidugist ja äkitselt ikkagi visati ää ning külmuski surnuks. Prügikastikuningat see aga põrmugi ei häirinud ja ta nõudis oma saaki ehk "õhtusöögi rõbat" häälekalt tagasi. Loomulikult anti talle madu tagasi, sest mida sa selle ää koolenud ussikesega ikka peale oskad hakata ja las kugistab aga oma rõbat terviseks. Normaalset suutäit oleks patt ju raisku ka lasta või vaidlete äkki vastu?