Mial oli eile (tegelikult vist isegi natuke juba üleeile ka) selline päev, et „pole sul tarvis teada mida ma teen!“ Täpselt nagu Kukrite lauluski. Masinast välja lastes vaatasin just, et mõnusalt puhas ja kobe nägi ta juba välja. Ja sealt ta siis suure joosuga otsejoones merde tuiskaski. Hüüa, palveta või tee ükskõik mida, aga vaene koer lihtsalt unustas oma nime ära. Ikka juhtub ja ilmselt on need mälulüngad kõrge vanusega ka vabandatavad. Samas see töötab ka inimeste puhul imehästi – hiljaaegu sai ühe vanaeidega kohtukulli ees kakeldud ja vat tal aitas ka see va „valikuline mälu“ õigemast õigemaks saamisele kõvasti kaasa.
Ja tuleb siis Miakene merest välja ja loomulikult kohe liiva sisse püherdama. Appi milline ta välja nägi! Sedapuhku pääsesin siiski suhteliselt kergelt, sest olen teda ikka kordades hullemana näinud. Siis jookseb minu juurde ja vaatab oma maailma kõige nunnuma pilguga otsa: „On ju ma olen hea koer? Ega sa mind vahepeal taga ei otsinud?“ Kui kohtus see valetav mutt ajas hinge ikka täis küll, siis Mia oskab ennast kuidagi niimoodi välja keerutada, et isegi minimaalne pahameel ununeb enne kui vererõhk tõusmagi jõuab hakata. Ka seekord pääses ta isegi väikseima noomituseta. Imeline oskus! Miks mind küll sellisega õnnistatud pole?
No jalutame sääl edasi kui korraga paneb uuesti mere poole plagama. Pagan, kus loomale on kevadel ikka energiat antud! Sedapuhku ta vette ei läinud ja nuuskis niisama ringi. Ei hakanud kingi liivaseks tegema ja kõmpisin ise mööda jalgrada edasi. Mõne aja pärast keeran ringi, aga koera pole kuskil!? No on sindrinahk! Kuhu ta nüüd kadus? Lõpuks Mia tuleb ilge madallennuga põõsaste varjust välja ja keerab hoopis teisele poole ning kukub linna poole plagama. Ilmselt kaotas ta ka minu silmist ja läks veidi ähmi täis. Aga püüa sa nüüd ise siis järgi joosta, kui moor on su parasjagu ümaraks nuumanud. Puhas kiusu värk tegelikult – moor ise käib trennis nagu hull, et suveks vormi saada, aga mind tahab enne rannahooaega rasva ajada! Omamoodi kaval ka muidugi, aga olgu kohe öeldud, et väga hull veel asi pole. Aga see selleks, kuid mu jooksmist takistas ka veel räige põiekas. Olin just mõelnud, et kui jõuame ranna otsani, siis läheme klopime uste taga ja äkki mõni hää inime lubab dušši alla pissile, aga sedapuhku tuli siis täis põiega koera taga veerema hakata.
Õnneks Mia jagas üsna ruttu, et sealt suunast mind ei leia ja keeras otsa ringi ning tuli samasuguse ajuga tagasi. Ohh seda rõõmu ja vaesel loomal oli vist ikka tõsine hirm naha vahel. Nüüd ta juba enam nii kaugele ei läinud ja lonkis niisama haljasalal. Vahepeal viskas kõhuli ja näris oksi – ei miskit erilist ja nii tal on kombeks ikka teha. Ühtäkki vaatan, et hoiab pead kuidagi üleval ja justkui vähe rapsiks imelikult. Pärast aga on kõik jälle normaalne. Kutsun teda enda juurde ja sedapuhku hakkab kohe ka tulema. Kõik tundub korras olevat. Kohtame tee peal ühte jack russelit ja koerad teevad tutvust. Korraga Mia hakkab jälle käpaga koonu krabama, endal nina ülespoole ja ahmib justkui õhku. Väheke vahtu tuli ka! Vene noored haarasid kohe oma koerakese, sest ilmselt polnud nad taolist asja varem näinud ja pelgasid epilepsiat või lausa marutõbe. Mulle oli asi selge ja arvasin, et miskit on kurku kinni jäänud. No ja laskubki siis „dr.Valner“ põlvili maha ja uurib Mia kurku. Pole seal aga midagi näha. Surun siis käe lõugade vahele ja ikka ei kohta midagi imelikku. Siis uurin aga suulage ja seal see pahategija oligi - pagana kont oli täpselt ülemiste hammaste vahele tihkelt kinni jäänud. Ja kohe ikka kõvasti kinni, et võta või kang, aga lõpuks siiski õnnestus see kätte saada. Kurat küll! Ma olen Miale tuhandeid kordi, täpselt nagu tütardelegi, rääkinud, et kõiki ettejuhtuvaid asju ei tohi suhu toppida! Plikad said aru küll, aga Miakat justkui üldse ei huvitaks.
Sätime ennast koduteele ja tunnen kuidas süda hakkab saapasäärde vajuma, sest moor oli võtnud ennist suuremat sorti põrandapesu ette. Vaadates Miat ja hinnates karvade vahel peidus oleva liiva koguses kuskil 150 kilo ringis, võis aimata, et magame eelseisva öö väliskoridoris. Etteruttavalt olgu kohe öeldud, et nii siiski ei läinud ja tegelikult ei teinud naiska isegi eriti nägusid mitte. Meid nähes ta mõistagi just väga õnnelik polnud, aga eks temast tule ju ka aru saada ning teeb ikka hinge täis küll kui kaks Roka-Aadut suure töö hetkega ära nullivad.
Jalutame masina poole ja vastu tuleb daam koerakesega. Miat nähes lähevad tal silmad suureks kui tõllarattad: „Kuidas te ta küll puhtaks saate?“ Vastan, et sõidame Rocca al Mare selveautopesulasse, sest seal saab lisaks masinatele ka koeri ise pesta ja sedapuhku ilma survepesuta karva küll puhtaks ei saa. "Lisaks on seal ka täiesti tasemel kuivatus", kiidan takka. Õud, hirm ja põlastus vaatasid mulle ehmunud naise pilgust vastu. „Kuradi sadist, neetud loomapiinaja“, mõtles ta ilmselt. Igaks juhuks palusin tal siiski mitte pabistada, sest tegelikult ootab Miat üks suuremat sorti vanniskäik ees.
„Jumal tänatud! Ma juba mõtlesin, et äkki tõesti ….“, lausub naine kergendatult ohates.