Koerte truudusest ja leinamisest on palju lugusid üles täheldatud. Jaapani kõige kuulsam koer oli Hachiko, kes elas eelmise sajandi kahekümnendatel. Akita tõugu koer ootas rongijaamas oma peremeest, professor Hidesaburo Uenot, isegi 9 aastat pärast tema surma. Peremehel vastas käiva ja truuduse sümboliks kujunenud koera auks paigaldati isegi Shibuya ja Odate rongijaamadesse pronkskujud. Muide, need kes Jaapanisse satuvad, (see on jupp maad pärast Keilat) siis võtke teadmiseks, et päris Hachikot saab näha elusuuruses ka täna japside riiklikus teadusmuuseumis.Ka nõuka-ajast mäletan ühte lugu kui peremees läks lennukile, aga kuna sinna koeri ei lubatud, siis jäeti ta lihtsalt lennujaama ukse taha. Vaene loom ootas ja ootas kuni lõpuks kuulutati lausa üleliiduline konkurss uue pere leidmiseks välja. See lugu lõppes mäletamist mööda hästi.
Ka ise olen taolistega "ootajatega" kokku puutunud ning selliseid autost välja visatud ehk hüljatud koeri, kes truult oma pererahvast ootama jäävad on kümneid ja kümneid mu teele sattunud. Muide ka täna anti siitsamast Tallinnast, Erika tänaval E-arsenali väravate juures juba jupp aega mittelahkuvast koerast teada. Varjupaik oli temast teadlik, aga ei saa koera kätte ja jummel tänatud. Inimesed on talle süüa ka viinud, aga apaatne loom ei söö. Siin saab olla vaid 2 varianti: haigus või stress.
Palju on räägitud ka lugusid sellistest koertest, kes jäävad leinama ja surevad lõpuks kurvastusest ära. Aga vat selliseid loomi pole minu teele sattunud ja viimane kui üks (ja neid koeri-kasse ikka jagub) on pärast peremehe surma uues kohas igati hästi kohanenud. See muidugi ei tähenda seda, et kõik räägitud lood valed oleksid olnud.
Tjumeni oblastis Jaluturovski linna lähedal oma peremeest leinavast, samuti Hachikoks ristitud koerast saad lugeda siit:
http://m.lemmikloom.delfi.ee/article.php?id=73975901