Mial on üks nõme komme alati oma „hunnik“ otse teise hunniku kõrvale või peale maha poetada. Nii ka täna hommikul, aga neid hunnikuid polnud sääl mitte üks , vaid oma kümme. Ja olengi mina siis suurendusklaasiga kõhuli maas ja üritan sotti saada, milline neist aurab, et see üles noppida. Ei õnnestunud midagi ja otsustasin need siis juba kõik kaasa võetud kotikesse kühveldada. Need õhukesed väikese
d kotikesed pole aga sellise raskuse jaoks mõeldud ja puruks ta läks. Palju õnne mulle ja tassisin siis kuldaväärt sõnnikut oma peopesades prügikastini! Nüüd võtan tulevikus igatahes ämbri ühes kui järgmine kord välja läheme ja olge te tänatud koeraomanikud, kes oma lemmiku SITTA ei viitsi üles korjata - annate ka mulle, vanale penskarile vähe tegevust.
Varsti on kevad ja viimasedki lumeriismed kaovad kut nõiaväel. Haljasaladel laiuvad armsad koerasitahunnikud ja neid jagub nii kaugele kui silm seletab. Ilus, lihtsalt ilus ja hing rõkkab juba täna mu sees - lapsed hüppavad koerasitas, päike soojendab ja kõik on väga õnnelikud. Tuleks juba kevad! Ma niiii ootan!
