"Kana Pauliine kurb lõpp"

Ilus laupäeva hommik ja lumi puha jälle maas. Moor kamandab mind lauta munade järele – tahab nimelt pannkooke teha, sest äkki astuvad lapselapsed läbi. Tallaalune nagu ma olen, ei hakanud loomulikult vastu vaidlema ning vudisingi korv käes lauda poole.
Loomad mulle tegelikult väga ei meeldi, aga linnud küll ja sestap on meie pere lemmikuks kana Pauliine. Igati vahva ja tark tegelane ning kui keegi sõimab kedagi, et sa oled loll nagu kana või et sul on kanaaju, siis see näitab ainult kiruja enda puudulikku haridustaset. Kanad on väga targad ja intelligentsed linnud tegelikult.

Ja lähengi mina siis lauta ja lausa jahmatun kui pesasse vaatan. Pauliine vaatab aga silmi punnitades ja tiibu lehvitades rahulikul otsa kui korraga kaagatab: „Mis sa passid? Pole enne tibusid näinud või?“ No kurat, kuigi ma linnamiis ei tea tibudest suurt midagi, siis mind juba ei peta ja koerakutsikad tunnen ma ikka ää! Kus on selle häbi ots? Mu kana on lits, kes oma kallist kaasat, südamehaiget kukk Petsi, julmalt petab! Külarahvas sosistas juba ammu, et Pauliinet olla kalmistul naabri kukega patseerimas nähtud. „Me oleme ainult sõbrad ja hoian heanaaberlikke suhteid üleval“, vastas Pauliine alati ja ma loll uskusin. Heakene küll ja selle ma neelaks veel alla kui ainult naabri kukega tiiba ripsutaks. Aga Lustivere Kalle Paukaga ühte heitmine on ikka liig, mis liig ning sellele liiderdamisele tuleb otsustav lõpp teha. Kurat küll, rikkus mu nädalavahetuse ära!
Lapselapsed helistasid ja lubasidki kelgutama tulla. Täna nad aga pannkooke ei saa, sest meil on kana-klimbisupp. Hüvasti kallis Pauliine, aga ise sa seda kerjasid!