Eile läks mooriga suuremat sorti ütlemiseks ja me jäime väga-väga erinevatele seisukohtadele. Õhtul suutsime teineteist delikaatselt vältida ja see on ruumikamate majakeste eeliseks täpselt nagu vanades mõisades ja lossideski - kaaslast saab väga lihtsalt vältida! Hommikul jõudsime kokkuleppele ja nagu välja tuli, siis mingiks jamaks nagu tegelikku põhjust polnudki. Nüüd käis tädi just lõunatamas ja lausa säras:
"Ma olen nii õnnelik! Leppida on nii hea ja hing on rahul. Kahju ainult, et sellise tunde saavutamiseks tuleb tülli minna!“
Igatahes kuna tema õnn on siiski väga oluline, siis leppisime kokku, et õhtul peame jälle ühe suuremat sorti kodusõja maha, hommikul aga lepime jälle ää. Nii saab ta ka homme end väga õnnelikuna tunda. Näete nüüd naised mida mehed kõik teie õnne nimel tegema peavad- isegi tülli tuleb minna, kuigi ise väga nagu ei viitsikski. Muide, kas kellegil mingit head tülipõhjust pole välja pakkuda? Endal hakkavad need juba otsa lõppema.
