Kingutuste otsimine on alati üks paras peavalu. Küllap teate seda vast isegi. Ja otsisin minagi nädalavahetusel siis kuue aastaseks saavale neiule sobilikku kingitust. Ja käin seal riiulite vahel ning takseerin nukkusid. „Üks on ilusam kui teine ja kohe ise tahaks nendega mängima hakata“, käib peast läbi. Ei-ei, mingit nukku kohe kindlasti ei osta, sest neid on tal juba sadu kui mitte tuhandeid. Ostaks ikka midagi taolist, mis liigutama ka paneb? Kõikjal muudkui räägitakse ju, et noorsugu passib arvutites ja mandub. Ostaks õige kelgu? Vaatan mina kelkusid ja suuskasid, kui korraga käivad peast läbi hirmsad mõtted – sõidab veel mäest alla ja vastu puud! Pärast lapse kondid puha purud. Ei-Ei ja veel kord väga konkreetne EI, sest seda ju üks ontlik vanaisa küll ei taha.
Mida küll osta? Aga ostaks mõne lauamängu? Aga ikka sellise, mis last arendaks ka. Karpe eri mängudega on kümneid ja kümneid kui korraga jääb silma „Tähestikumäng“. Vat see on küll hea mäng. Laps saab tähed selgeks ja puha. Igaks juhuks teen kiirkõne ka tütrele ja küsin üle, sest äkki on neil taoline mäng juba olemas. Jesss, ei ole neil sellist mängu ning ka tütar arvab, et see on väärt ost. Aga võtaks veel midagi, võtaks näiteks puzzle ka. Vaatan siis neid karpe ja valin välja ühe igati armsa kiisu-miisu pildiga mosaiikmängu. Nummi, nii nummi ja lisaks on karbi peal ka kiri, et 4-6 aastat. „Vat see on ka üks paganama hää asi ja nüüd saab vanaisa koos lapselastega kuni kuus aastat ühte pilti kokku panna. Ühistegemine missugune, eks ole?“, mõtlen rahulolevalt ja puzzle maandus ostukorvi.
Lapsel on mõistagi hirmus hää meel ja pakub kohe välja: „Vanaisa, vanaisa ära söö, hakkame kohe mängima!“ Loen mina õpetust ja tõtt-öelda mitte kui mõhkugi ei saa aru millal täringuid veeretada või kuidas neid tähti siis õppima peaks hakkama. Pe….e - täielik hiina keel ja kõrgem matemaatika on see mäng! Milline idikas selle küll välja mõtles? Õnneks tuleb väimeespoeg appi ja läbi raskuste paneb mingid reeglid paika. „Nüüd veereta ja siis võid nupu panna kas edasi või tagasi?! Ja nüüd ütle selle tähega üks sõna. Lisaks pead ütlema veel ka oma eesnimi esitähega ka mingi suvalise sõna“, õpetab ta mind. „Täielik jama ju, käi edasi või tagasi? Mis mäng see veel selline on?“, mõtlen endamisi ja arvan, et küllap on vennike asjadest ikka väga valesti aru saanud! Veel on muidugi ka selline võimalus, et selle lastele mõeldud mängu nuputas välja Einstein isiklikult. No ja mängime siis – ise ei saa millestki aru, aga teen just nii nagu mulle ette öeldakse. Lõpuks ei teadnud ma enam isegi seda millise tähega tähestik algab. Säh sulle Tähestikumängu! „Aga äkki on asi hoopis minus?“, taban end korraga mõttelt. Ealised iseärasused noh, saate aru küll ju. Hakkan oma haigusi ja hädasid ritta seadma: mälu halvenemine – olemas, luude hõrenemine – olemas, nägemise halvenemine – olemas, impotentsus – olemas, kusepidamatus – olemas!!!
Vana perse! Lõpuks tabab mind aga kabuhirm – progresseeruv seniilsus?! See ei saa ju muud olla. Karbi teravaim pliiats pole ma kunagi olnud, aga nüüd ei saa enam isegi mingi tittede tähestikuga hakkama! Kindlapeale see pagana seniilsus võtab võimust. Ohh häda ja viletsust! Oli seda jama nüüd veel vaja? Tusaselt hakkan koos lastega puzzlet kokku panema. See peab ju ikka üks paras pähkel olema kui pildi kokku lappimiseks lausa 4-6 aastat planeeritud on. Tükkide sobitamine laabub aga imehästi ja järjest enam paremini minema hakkab. See tõstab tugevalt meeleolu ja enesehinnangut. Pea neljakümne minutiga on mosaiik koos ja kiisupilt on tõesti vahva. „Mis kuradi seniilsus mu sõbrad? Ma olen hoopis geenius!“ Vaidlete vastu. Ah-ha-haa, aga pange ise mõni puzzle kokku ja vaadake ikka, et karbi peal oleks kirjas 4-6 aastat, mitte ärge võtke mõnd lahjemat varianti!
