Jalutan tihti Pirita promenaadil ja talvel Russalka mälestusmärgi juures. Toitu nõudvate luikedega on kokku puutunud vast teisedki inimesed. Eks seda va toidukraami neile ka lahkelt jagatakse, sest ega neid muidu seal ju oleks. Teinekord juhtub aga nii, et nii mõnedki pikk-kaelad jäävad otse keset kõnniteed lamama. Inimesed lähevad mööda, koerad hauguvad nende peale ja siis on jälle häda lahti, et äkki on uhked linnud haigeks jäänud? Ei ole nad haiged midagi, kulla sõbrad, vaid nad on lihtsalt nii saia täis topitud, et jõua enam oma keregi liigutada. Olen ise oma kümnel korral tee pealt luiki vette toimetanud - ikka sülle, taguots ettepoole, et ta mul endal silmi välja ei nokiks ja merre tagasi. Vees ärkavad linnud kohe ellu ja jaksavad liigutada küll. Maa peal aga mitte ja see on juba otseselt meie kallite kaaskodanike teene.
Osasid inimesi ajendab toitma mõistagi suur mure, et siia talvituma jäänud linnud on näljased. Mäletan üht tulist vaidlust Merivälja eaka vanaprouaga, kui hakkasin talle selgitama lindude toitmisega kaasnevaid tagajärgi. Vanaproua jäi aga endale kindlaks kui kalju ja kinnitas, et on saiaga juba 29 pesakondi luiki üles kasvatanud ning ma olevat pesuehtne linnuvihkaja! Selge see, et teda juba ümber ei veena, aga teised peaksid ju ometigi aru saama, et süsivesikute rikkad ja mineraalainete- ja vitamiinivaesed jahutooted ei kuulu lindude looduslikule toidulauale ning kahjustavad nende seedeorganeid. Lisaks kahandab taoline toit ka lennuvõimekust, sest nad lähevad lihtsalt paksuks ja ei jõua endid taevalaotustesse vedida. Teine punt „linnutoitjaid“ on sellised pühapäevainimesed, kes siis pisiperele linde näitama tulevad ja saiaga saab nad ka ju ka kenasti lähedale meelitada. Elamus missugune ja vaata kui tore perega veedetud puhkepäev, eks ole? Lindudele sellega mõistagi head ei tehta, sest toiduküllus uinutab näiteks ka nende rändeinstinkti, sest söögipoolist tundub olevat ju piisavalt. Ja nii nad siia jäävadki ning kogunevad külmade saabudes väheste lahtiolevate veesilmade ümber. Suurtes kolooniates elades levivad paraku üsna sageli haigused ja enamik linde on ikkagi näljas, sest toidu jagub ju vaid tugevamatele. Lisaks meelitavad lumm või jäässe külmunud linnud ligi kiskjaid ja on neile kergeks saagiks. Ühesõnaga jama kui palju!
Kühmnokk-luiged hakkavad liikuma lääne- ja lõunapoolsetele aladelenovembri või detsembrikuus. Osad neist lahkuvad aga alles jää tulekuga ja sestap on nüüd just õige aeg koputada inimeste südametunnistusele - rändeperioodi alul on lindude toitmine eriti vastutustundetu ja lühinägelik! Ärge toitke neid siia talvituma ja las lendavad rahus minema nagu looduses on ette nähtud!