Imeilus ilm ja võrratu päev ning toas passimine tundus lausa kurjast. Sestap läksimegi koos Miaga linna vahele laiama. Eks ikka ennast ka näitama ja teisi vaatama nagu tavaks öelda. Räägitakse, et linnainimestel on alati kiire ja tõsi ta on. Mind on aga õnnistatud sellega, et oskan aja maha võtta. Miakas oskab ka ja nii me jälgisimegi siis loodust otse kesklinnas, suure-suure kaubanduskeskuse kõrval. Ja oli mida vaadata.Esmalt silkas meie poole üle parkla hr. Rott. Oli teine täitsa julge ja ei peljanud ta suurt ei masinaid ega inimesi. Ajas aga oma rotiasju ja tuli üsna lähedale. Esimese hooga arvasin, et koduloom, aga polnud ta tegelikult ühti. Seisime seal üsna liikumatult, sest loomadega on juba nii, et kui neid jälgida tahad, siis tuleb paigale tarduda. Meid omakorda tulid vaatama perekond Varblased ja ajapikku kogunes neid sinna põõsale üsna kenake parv. Mia tegi korraga paar kiiremat liigutust ja hr. Rott kebis kiirelt oma koju ehk haljasalal oleva kivi alla. Panin talle siis sinna uru ette tükikese vahvlijäätist. Piilus aga kivi alt välja ja ainult ninaots paistis. Siis sibas kibekiirelt jäätise manu ja taris selle koopasse.
Varblastegäng tuli seepeale ka murule ning nõudis oma osa. Panin neilegi sinna ühe suurema tüki külmetatud maiust. Hakkasid nokkima. Härra Rott vaatas rahulikult pealt. Seda ilmaimet tulid omakorda kaema õde-venda Varesed. Olgu kohe öeldud, et legendaarse kaameramehe Veiko Varesega nad sugulased polnud. Pisikesed linnud kinnitasid aplalt aga keha kui korraga üks mustja sametkuue kandja jäätisepõhja enesele haaras. See ajas mõistagi hr.Rotil kopsu üle maksa ja ta pani tuhatnelja varganäole järele ning nõudis jätsi tagasi. Varblastegäng järgnes neile ja küllap lootsid nad näha üht ägedat kismat. Tundus aga et vareseemandat roti ponnistused suurt ei kottinud ning ta hüppas muudkui eest ära. See ajas julge närilise voobše endast välja ja nii ta soovis suure vihaga ka kaabaka sõpsile juba pasunasse sõita. Ja seal ta siis pendeldas kahe linnu vahet, aga lõpuks tatsas maiasmokast vares masinate vahele parklasse. Rott mõistagi järgi. No pole midagi öelda, oli ikka üks paganama järjekindel tegelane küll.Lõpeks sai alati rahulikul Mial sellest närilise ja suleliste kraaklemisest villand ning ta tegi kogu spektaaklile järsu lõpu. Proua Vares haaras magustoidu ja tõusis lendu. Hr. Rott pages aga igaks kümneks juhuks kivi alla peitu. Mia mõistagi järgi, aga ega ta paksmagu sealt väikesest avast siis sisse mahtunud. Nii et lugu mitte millestki, aga tükike rõõmu sellesse päeva tuli lihtsalt sellest, et võtsime paarikümneks minutiks aja maha ja jälgisime teiste vahvate tegelaste tegemisi pealt. Lahe, soovitan soojalt Teilegi! Eestlastel on paraku selle ajaga aga selline lugu, et seda kipub kogu aeg nappima. Vale puha! Aega on kogu aeg ja seda antakse pidevalt juurde. Ja mis peamine, see on tasuta. Ka nii võib mõelda. Eks ole?