"Ela kenasti ja ära tapa! Ole tubli kristlane, ära varasta ja siis saadki taevasse! Muidu lähed põrgu! Ahh, et lähen kohe taevasse?"
Aga mis siis, kui ma ei taha taevasse, sest igaüks kes on lennukiga lennanud, teab ju, et juba pelgalt kümne kilomeetri kõrgusel on oma 50 kraadi külma. Lisaks on sääl ka hapnikuga veidi lahjavõitu lood ning siis nad soovitavad tuusikut taevasesse paradiisi? No ei taha kuradi napakad!
Tahan põrgusse. Seal on soe, pann ja grill naeravad igavesti ning kõik kohad on langenud naisi täis. Mis sa hing veel ihaldad ja loomulikult tahan ma just sinna.
Tegelikult oleme me kõik praegu juba põrgus kui selle üle veidi sügavamalt järgi mõelda.“Haigused, surm, ülekohus ja mure oma järglaste käekäigu, ulualuse ning toidupoolise pärast kuni maiste päevade lõpuni“, on ju üsna põrgulik või mida teie arvate?
Tegelikkuses ongi meile jäänud vaid „Üürikesed õnnehetked, mis inimesele on antud“, kui kasutada Ingmar Bergmani kuulsaid sõnu. Ja üürikesed on nad tõesti – armumine, abiellumine, laste sünd, no mõned mitte nii tähtsad hetked ehk veel ja ongi kogu õnn! Kogu ülejäänud aeg siin maa peal on üks paras pask ja viletsus. Nii et tahan kindlasti põrgusse! Aga veidi paremasse kui sinne, milles praegu elan.
