„Valner on hiigelvõlgades!!!“ A-ha-haa, see ajab lausa naerma, sest ÕL tainapea ei jaganud järjekordsest teemaarendusest ööd ega mütsi. Tegelikult kallid sõbrad on asi otse risti vastupidi, aga ega see minu olukorda nüüd paremaks küll tee. Ja nimelt ei julge ma enam telefonile vastata, sest usun et ei liialda kui väidan, et vähemalt iga nädala tagant tuleb pangast kõne: „Härra Valner, mida te endast arvate, te konto on jälle täis! Kogu pank on teie raha täis! Isegi pagulastele mõeldud annetused ei mahu enam kuhugi. Võtke midagi kohe ette, muidu lõpetame lepingud!“
Ma tõesti helistasin hommikul kohe sotsiaalministeeriumisse ja pakkusin 45 kilogrammi viiesaja euroseid. Summasid ei loe ma juba ammu ja lihtsuse mõttes arveldan kilodes juba viimased viis aastat. Ja nii ma siis helistangi ja pakun raha, et Jumala pärast võtku ja aidaku vaeseid hingi. Nagu aru sain, siis oli Jumala mainimine kurjast, sest ministeeriumiproua sõnade kohaselt olevat meie Jumala käest raha ja igasugu muu abi vastuvõtmine põgenikele solvav! Säh sulle ja olen edaspidi siis targem! Edasi kõllasin juba peaministrile, kes läks üsna närvi: „Mida te endale lubate? Neetud rahamehed, kas tulete valitsusele altkäemaksu pakkuma, meil niigi see praamijama praegu kaelas?“ Üldiselt läks see lapsuke üsna endast välja ja sarjas mind veel oma pool tundi jutti. Eile ostsin säästukast Kirde saia ja maksin selle eest umbes 200 grammi sajastega. Suur paanika läks lahti ja turvamees kohe kukil. Pagan, poole ööni vorpisin pollaris seletusi. Täna hommikul andsin Balti jaama tunnelis ühele kerjusele kuskil kilo ringis viiesajaseid. Sa raisk kus kukkus sõimama ja nõudis münte. Olevat kindlam. Sa püha müristus, kas me tõesti sellist Eestit tahtsimegi! Ärge nüüd vähemalt teie kukkuge parastama, aga nii see lihtsalt on „väikesed rahad väikesed mured, suured rahad suured mured“ ja sestap olengi otsustanud eraisiku pankrotti taotlema hakata.
Telefon jälle heliseb. Käed hakkavad värisema, vererõhk tõuseb, sest nagunii kõllatakse pangast: „Kuradi Valner, tulge juba oma rahale järele, arvele ei mahu enam, mida te endale lubate, kuradi rikkur ja vaeste kröönija ……………..!“
