Sass, vana hea Vigala Sass soovis kõigile päikest ja läks teispoolsusesse oma esivanemate juurde. Mees, kellele ma suuresti ka oma elu võlgu olen, sest just tema sundis mind uuesti onkoloogide juurde minema, et oma kaela põhjalikumalt uurida lasta. Läksin ja tänu sellele sain veidi veel va ajakest juurde, et siin maa peal jalajälgi ja tobedaid nalju teha. Lubasin suure suuga, et lähen varsti talle taas külla. Võtan pool siga ja hunniku viina kaasa ning siis laseme lipsu lõdvaks ning teeme Triigi kadakate vahel ühed pikemad ringid. Kõik see oli oma viis aastat tagasi. Äkki veelgi enam aega tagasi, aga saarde pole rohkem vaata et jõudnuki.See pole sugugi mul esimene kord. Mu vanaisa ainus elusolev õde elas Raplas. Plaanis oli sinna minna koos diktofoniga ja tunde, pikki tunde rääkida, et kõik oma papa lapsepõlvest, aga ka nende vanematest ja vanavanematest ikka tallele saaks. Jõudsin ma Raplasse? Jõudsin ma jeeee ja kõik minevikupajatused oma juurte kohta kadusid koos auväärt vanaprouaga igaveseks! Ja veel üks lugu. Mu nooruspõlve armastuse ema, kellest ma väga hoolisin kutsus ikka külla. "Kohe tulen, kohe tulen!", sai lubatud. Aga aega on ju piisavalt ja ilma rahata käes. Aga vat ei ole tegelikult, sest ühel kenal õhtul, oma hubases kodus diivanil raamatut lugedes tabas teda ootamatult insult ning enam polnudki kellelegi külla minna. Anu helistas, nuttis ja ütles, et ära anna lubadusi, mida täita ei suuda. Ta ju nii ootas! Kurat mind võtku, ikka oli vaja mõni loom päästa, mõni telelugu teha ...... Kõik muu oli tähtsam kui nemad!
Andke mulle andkeks. Luban, et ühel päeval tulen teile järgi, otsin üles ja korvan selle hoolimatuse ning valelubadused. Otsin ikka üles või? Ei ma otsi. Mul on ju nii paganama kiire!