Eile õhtul arvas Mia, et me võiksime hoopistükkis öösel jalutama minna. Mõeldud tehtud ja kell oli kuskil südaöö paiku kui end minekule sättisime. Tegelikult õhtused jalutuskäigud ongi igasugu südamehaigetele ja paksu kasukaga neljajalgsetele palju ohutumad kui päikeselõõsas linna vahel laiamised. Ei hakanud pikemat tretti ette võtma ning plaanisime, et kõnnime kuni Valdeku tänava ristmikuni ja tagasi. Paras 5 kilomeetrit nö unerohuks. Mial on aga pimedas eriline võime näha kõikjal igasugu „loomi“. Küllap on asi tegelikult selles, et see va nägemine on hämaras lihtsalt vähe viletsavõitu. Teinekord tahab ta näiteks tutvust teha teisepool teed vedeleva paberkotiga, sest peab teda loomaks. Olen sellega juba harjunud ega pööra suuremat tähelepanu.Eilne matk oli aga eriline. Jannseni muusikakooli juures kakerdasid kaks väikest siilipoissi uhkelt mööda trotuaari. Mia nägi neid juba kaugelt ja hakkas muudkui tirima. Algul hoidsin teda tagasi, aga siin vaatasin, et tohoh tonti, sedapuhku ta viirastusi ei näegi. Läksime aga üle tee ja sokutasime siililapsed koolihoovi kaugemasse nurka. Seal ikkagi palju rohelisem, aed ka ees ja ehk hoiab see neid tagasi auto rataste alla sööstmast. Jätkasime matka ja Jannseni poe pizza putka juures Mial jälle pidurid peal. No ei tule ega tule. Läksin siis vaatama ja Miakas passib rotiga tõtt. Viimane oli üsna uimane ega teinudki katsetki põgeneda. Küllap oli vaeseke mürki söönud, sest ega ometi pizzajääkidest või mürgitust saada. Ei tea ka muidugi, aga selle eluka otsustasime igatahes sinnapaika toibuma jätta, sest ka sellise „verekoera“ nagu kuldse retriiveri lähedalt nägemine võis ju vaese närilise niisama ära halvata. Tuleme edasi oma 50 meetrit ja mida kuradit? Jälle siil! Sedapuhku ikka täiskasvanud loom ja sibamas ei kuskile mujale kui ikka Vabaduse puiesteele. No jääb ära! Nabisime tüübi kinni ja sokutasime vastasolevasse aeda. Andku omanikud meile andeks! Kuni Hiiu tänavani ei kohanud me enam ühtki looma, aga seal hakkas Miakas jälle tirima. Sedapuhku läksin kohe kaasa ja hakanud kahtlemagi. Aga võta näpust! Teiselpool teed asuv „kogu“ polnudki enam elukas vaid mõne „kordaarmastava“ kaaslinlase poolt maha visatud kohvitops. Sedapuhku läks siis hästi, aga igasugu loomadest ja „siilipäästeoperatsioonidest“ oli mul selleks korraks igatahes kõrini. Keerasime otsa ringi ja hakkasime tagasi kõmpima. Pizza-rott oli selleks ajaks kui taas putka juurde jõudsime igatahes minekut teinud. Ilmselt see poe ja kioski omanikke ei rõõmusta, aga meil oli hää meel küll, et vennike ikka elu ja tervise juurde jäi. Rohkem me sel ööl kellegagi ei kohtunud. Välja arvatud üks kohalik joodik, kes koju kakerdas, aga tema ei lähe sedapuhku arvesse. Vabakal liiklejad võiksid aga õhtusel aal veidikenegi tähelepanelikumad olla, sest neid „tapeediks“ sõidetud siile ja oravaid jääb ikka silma küll. Ma saan autojuhina küll väga hästi aru, et neid on raske märgata, aga siiski. Neid on siin Nõmme kandis päris-päris palju liikvel. Täna läheme siis jälle öösel jalutama. Paganama ilus on ju praegusel ajal seda kõike nautida ja soovitame soojalt teilegi. Kui aga Nõmme rahvas peaks nägema mingit kahtlast tüüpi ja kuldset koera teie aedadesse siile loopimas, siis ärge peksa andke. Me väga palume, sest ega me paha pärast seda tee!