Mia on selles mõttes paras „pirtsperse“, et ega ta naljalt mõne teise koeraga mängima hakka. Läheb juurde, nuusutab, liputab paar korda saba ja kogu lugu. Siis võib teekonda jätkata, aga täna ma ei hakkagi pajatama Miast vaid hoopis Karust või Mõmmikust kui soovite. Temaga mängib Mia küll ja kohe lustiga ehk siis suur koeramürakas on üks priviligeeritutest kellega preilna murumänge ja tagaajamist harrastada suvatseb. Mõmmiku lugu algas minu jaoks paar aastat tagasi kui ta Vana-Narva maanteel ühe firma likvideerimise järel n-ö täiesti üle jäi. Enne seda oli ta olnud ühe vanapaari koer ja elanud kogu oma näruse elu paarimeetrise keti otsas. Ega talle suurt süüa ka antud. Kui nood enam koera ei tahtnud, siis rändas ta ühe noormehe kaudu firmasse valvuriks. Kui aga see ettevõtmine käis omadega allamäge, siis jäi koerakest ootama surmasüst kui just kodu ei leita. Uute kodude otsimine algab pahatihti ikka oma tutvusringkonnast ja kui soovijaid pole, siis jäävad nad teinekord lausa endale.
Muide, ka loomakaitse liidu juristide Pireti ja Pille koerad on kõik „tänavalt“ pärit. Asi läks eriti hulluks siis kui Koselt teekraavist leiti karbitäis kutsikaid. Need kelle jaoks kodusid ei leitud jäetigi endale ja täna on neil selline koerakari, et ajavad hirmu naha vahele kui sulle klähvides vastu jooksevad. Ka Mõmmik pääses tänu sõber Tõnule, kes võttis ta enesele.
Algus oli igatahes jube, sest peni ei kuulanud sõna ja jooksis ära. Sestap pidi teda ikka veel ketis hoidma, aga järk järgult hakkas asi paranema. Putku panemise komme siiski jäi, aga koer läks palju rahulikumaks pärast seda kui kerad "maha võeti". Tõsi, ka täna varitseb ta võimalust, et kasvõi korraks välja pääseda ning näiteks kui enne autovärava lõpuni sulgumist minema sõita, siis lipsab ikka minema. Aga mitte kauaks, teeb väikese ringi ja üle poole tunni ta reeglina naaberkoertega suhtlemas ei käi. Hirmunud, tigedast ja nälginud koerast on saanud tänaseks pai õuekutsa, kes pakub teistele palju rõõmu ning tunneb ka ise elust mõnu. Ta ilmselt ei mäletagi enam mis asi see kett on. Tõsine oht on küll olemas, et Tõnu ema ta lausa surnuks söödab, aga ma ikka loen alati sõnad peale kui seal käin. Memmeke kinnitab, et ei ta nuuma midagi, aga mnjah …..jutuks hää küll. Õnneks muidugi Miaga jooksmine aitab rasvavarusid kõvasti põletada ja no kui nad ikka hooga maja tagant tulevad, siis lausa maa müdiseb ning seinad värisevad. Välku ja pauku kardab aga Mõmmik samapalju nagu saatan hingeõnnistust. Kui siin paar päeva tagasi äikest näha sai, siis oli karumürakas kadunud nagu tinatuhka. Mia seevastu pani imestama! Täiesti segane – õues kallab ja sahmib välku, aga tema lamab lehtla ees suurima südamerahuga ning lausa naudib. Kutsud varju alla, aga läheb uuesti tagasi ja nii mitu korda. Mina neist naistest aru ei saa!