Looduses hakkab kätte jõudma jälle see aeg, kus ringi kakerdavaid väikeseid sulekerasid näha saab. Mõnedele linnainimestele toob see kaasa suure mure ja hädakisa "Miks küll keegi linnulapsi ei aita?", tõuseb taevani. Tegelikult pole siin vaja üldjoontes aga kedagi aidata, sest vanemad hoiavad ise oma võsukestel silma peal. Kui torkima minna võib ka linnuvanemate käest kere peale saada. Kuldne reegel ütleb, et kui leiate lennuvõimetu linnupoja, siis on ta kõikse õigem jätta just sinna kus ta parasjagu on. Mõistagi kui suleline kakerdab keset uulitsat masinate vahel, siis on ta targem kuskile lähedale asuva põõsa alla viia. See peaks aga jääma ikka emmede-isside kuuldekaugusesse, sest muidu võib juhtuda tõesti nii, et väike tiivuline jäetakse saatuse hooleks. Iga metsaasuka ja ka linnu jaoks on maailma üks vastikumaid asju inimese puudutuse ja nad lähevad sellest stressi. Ka linnupojale pole kahejalgse lähedus sugugi meeltmööda, aga iseenesest „võõra lõhna“ pärast vanemad reeglina poegi ei hülga. Minu vanaisa käskil küll pääsupoegi palja käega mitte puudutada ja pessa aidates sai ikka heinatuust kätte võetud. On aga ka selliseid arvamusi, et linnud ei tunnegi lõhnu ja tont seda teab kuidas need lood sellega tegelikult on.
Kui udusulis linnuhakatis on pesast välja kukkunud, siis võib ta sinna tagasi aidata, sest väljaspool seda on ellujäämisvõimalused üsna ahtakesed. Üldiselt tuleks pesaava pärast hädalise sisse aitamist mingiks ajaks varjata, et lind hämarusega kohaneks. Siis ei hakka ta kohe jälle end välja upitama. Nii vähemalt soovitavad linnutargad ja see jutt ei käi mõistagi kajakapoegade kohta. Kui aga hädas linnupoja siiski koju toote, siis arvestage paraja peavaluga ja ärge isegi unistage, et suudate samaväärset hoolt pakkuda kui pärisvanemad. Kõikide jamade algus on mõistagi õige ja võimalikult looduslähedase toidu leidmine ja nende järelt koristamine. Lisaks tahavad väikesed linnupojad ka süüa umbes iga tunni tagant ning see on tõesti-tõesti väga pikaajaline ja ajamahukas töö. Nii et uskuge mind ning ärge parem üritagegi. Olen seda jama oma ihusilmaga ühes hoiukodus pealt näinud kui pintsettidega neile purustatud liblika- ja putukavastseid kurku topiti ning lihtne see teps mitte polnud. Linnupojad tahavad alguses vaata, et suuremat hoolt kui inimlapsed ja siis olete sama hädas nagu lits lapsega. Ja piima ei tohi taevakuningatele mitte mingil juhul anda, see on samakindel kui et kirves pole mänguasi. Taguge see endale pealuu sisse!
Rannikuäärsetes linnades, aga juba ka sisemaal on vast kõige rohkem probleeme kajakatega, kes inimese kõrval end vägagi hästi tunnevad. Linnad pakuvad lisaks rikkalikule toidulauale ka hulgaliselt sobivaid pesitsuskohti ja katused, eriti lamedad, passivad kohe väga hästi. Kajakapojad võivad pesast lahkuda juba väga noorena, aga teinekord kukuvad nad katuseservast alla juba paaripäevastena. Nii juhtus ka mõned päevad tagasi taas Eesti Meedia maja juures Maakri tänaval. Sedapuhku sai siis üks vastne kajakahakatis otsa, aga kaks õde-venda elasid oma esimese õhulennu õnnelikult üle ning kakerdavad nüüd tähtsalt mööda hoovi ringi. Hädakisa teevad nad mõistagi mehemoodi ja vanemad käivad neid hoolega toitmas. Loomulikult kaitsevad nad ka oma võsukesi raevukalt ja takkaotsa on kajakatel selline komme, et ajapikku tulevad sugulased appi ning siis tuleb rinda pista juba üsna tõsise lendava eskadrilliga. Vaesed selles majas töötavad sulerüütlid ja teletegijad ning kuidagi peavad nad nüüd mõnda aega hakkama saama. Tean omast kogemusest, et kerge see pole, sest omal ajal sain ka ise nii paska krae vahele kui nokaga piki pääd. Tagantjärgi mõeldes oli täitsa tore kogemus ja rõõm kuulda, et Maakri kajakamammi on jätkuvalt täie tervise juures ning tibude tootmine käib sama hooga nagu sügisene rehepeks. Mõned sellega muidugi ei nõustu, aga eks see ole eelkõige maailmavaate küsimus.
Eks selle va pesitsemisega võivad veel ühed jamad tekkida ja inimeste ning lindude vahel läheb kismaks siis kui on plaanis katust parandama või vahetama hakata. Eks ehitajad üritavad sellest pahatihti mööda vaadata, aga seaduse järgi ei tohi alates sellest kui munad on pesas, sulelisi rohkem segada. Kes peab seadusest kinni, kes mitte ja eks ta probleemne ole, sest aeg ja raha ju kuluvad ning ega meie kliimas ka sügisel-talvel ehita suurt midagi. See on nüüd küll juba tagantjärgi tarkus, aga Keskkonnainspektsiooni trahve annaks ka vältida kui katusele kogunevat risu, oksa- ja samblahunnikud koheselt ära koristada. Siis linnud sinna pesa ei tee ja kui teevadki, siis munadeta pesad võib ka rahulikult lõhkuda. Lisaks saab katustele paigaldada linnupeleteid. Fooliumiribad, värvilised lindid ning ümmargused kollase ja mustaga värvitud kettad peaksid tiivulised eemal hoidma küll ja küll. Alati on lihtsam probleemi ennetada kui tagajärgedega jännata, aga linnupoegi katustelt alla loopida ei tohi!
Väikesed konfliktid on seega praegusel ajal inimeste ja lindude vahel paratamatud, aga olge ikka mõistlikud ja elage see aeg kuidagi üle. Ja veelkord, linnupoja võib loodusest eemaldada alles viimase võimalusena, sest inimloomal on väga raske tema eest hoolitseda ja kuidas sa ikka õpetad tiivulisele iseseisvalt looduses hakkama saamist?