Elasid kord Tallinnas, rõõmsalt eite-taati
mooril juuksed punased, täpselt persest saati
eit ei tahtnud elada ja tundis hingepiina
küllap sellepärast ta nii armastaski viina
Vaatamata sellele, et pani palju tina,
polnud sõna-sõnalt ta teps mitte viinanina
oli majas siis suur tüli, pulm või lein
kõikse rohkem ilma peal tal maitses „peet“ ehk vein
Õhtu jooksul kaanis ikka pudeli või kaks
päevast päeva oli nii, see tavaline taks
taat polnud targem ja väärt algus kurval lool
oma kolm-neli kuud nad lakkusidki koos
Taat oli enne muidu täitsa kaine mees
aga suurest vihast nüüd hing justkui kees
ühel päeval nimelt helises ta mobla
võõras hääl ütles siis, mis teind on kallis vobla
Helistajaks oli eide laste isa ja kolmas mees
kellega pitsvalges kleidis moor seisis altari ees
tollal siis vannuti taas „kuniks surm meid lahutab“
seda va surma eit nii väga nüüd ootabki, kui see teid lohutab
Oma kolmandat abikaasat vihkab eit väga siin ilmas
tohtrihärrast mees on justkui palk tema silmas
naine kirub, mõnitab ning anub taevast tüübi surma
Jeesusel on aga kiire, ta peab ise pähkli murdma
Nii ta siis istubki hommikuni köögilaua taga
veiniklaas ees, mitte sekunditki ei maga
paneb aga ahistavad ja ropud sõnumid teele
asjal on jumet, see teeb rõõmsaks eide meele
Mees olla siis narkar, pedofiil ja vägivaldne siga
eide meel on mõru, ta leiab veel musttuhat viga
Ja mehe uus kaasa?! Sa kallis püha Jumal!
See on ju pesuehtne lits ja peast veidi rumal
Õnnetuseks on tohtril ja punapeal kaks väikest maimukest
ilmselt mõistate ise kui teil on väheke taibukest
et lastest vorbitud relvad, mõjuvad mehele punase rätikuna
sestap emme neid ei jaga, pigem seksiks mürgise rästikuga
Jama kestab juba aastakest viis ja kumbki ei saa lohutust
oma kümmetuhat korda on nad kulutatud kohtuust
pooleliolev istung võib lõpuks selguse majja tuua
ja kõik Maarjamaa isad võivad end rahulikult üles puua
Kohus reeglina on nõus, et isad lapsi ei näe
nuta, vannu, hala või pista lõkkesse käed
eit on mõistagi rahul ja seda pole öelda vast sünnis
aga las siis kekutab pealegi oma suures õnnejunnis
Eide rõõmu aga murendas pisipoeg va reo
kes pani korda suisa ennekuulmatu teo
poiss teatas nimelt, et isa viib ta täna kooli
tänamatu tõbras, kas sind selleks ilma toodi?
Eit on tige, röögib ja kisab,
kuidas küll laps aru ei saa milline on isa
see eide ajab hulluks ja teda juba ei nöögi
ühtäkki jookseb poisini, paneb jalaga täpse löögi
Taat lõpuks käratab et olgu majas kord
kao parem ravile sa närvihaige mõrd
eit ei löö põnnama ja seis ongi viigis
ta konnale vaid meenutab, et too ujub tema tiigis
Vahest eit küll tunnistab, et eluke on pees
tema õige koht ollagi vaid hullumaja sees
ta võtab juba aastaid unerohtu, rahusteid, ka antidepressanti
paraku ei aitavat need katkise hinge ja närvidega santi
Taat on ka ise saanud eidelt jalaga näkku
moor mõistagi eitab, hoopis taat löönud teda makku
kohtu jaoks on asi mõistagi selgemast selgem
taat mingu vangi, nii on vast kõigile õigem
Eidel nüüd on meel nii hää, et sai taadi lõpuks paika,
joodikust lapsepeksja talumise eest sai viimane ka malka,
taat see vähe norutas kuid sepitseb nüüd värsse,
küll on veider elada ….. pole tülisid ….. pole jamasid
ja üle päeva ei saadeta ka persse!
Kõik juhtuski nii ja see on sulaselge tõde,
sama kindlalt on Gerli Padar ühe Taneli õde
kuigi kohtumajas nõutakse vaikimist ja muud
siis ka tuleriida hirm ei saa sulgeda mu suud
