Meie peres tähistati vaat et aegade algusest saati septembri teisel pühapäeval ikka vanavanematepäeva. Ema kinnitusel oli selline tähtpäev täitsa olemas ja ega ma kuuleka pojana seadnud seda ka kahtluse alla. Lisaks olid mul ülitoredad-mõistvad-toetavad vanavanemad ning ei lähe vast mööda päevagi kui kasvõi viivuks nende peale ei mõtleks.
Ja sel päeval sai ikka tited auto peale pakitud ja minu ema ehk nende vanaema juurde pannkooke vitsutama sõidetud. Edasi läksime mampsiga juba tema nooruspõlve radadele ja siis ta muudkui pajatas lugusid tollasest ajast ja juhtumitest. Tänu nendele jalutuskäikudele ja heietustele tean ma ka ehk üsna palju tollasest elust-olust, mis seal Läänemaa Leevre külas valitses.
Kuna vanavanemad rokivad juba ammuilma teises dimensioonis siis sai ka Kullamaa surnuaeda alati sisse põigatud ja nii me seal müttasime - ema korrastas enda vanavanemate haua ja mina enda memme-papa oma. Ühel aastal trehvasime kalmistul aga sugulasega, kellega lapsepõlve suvevaheaegadel sai ikka koos mängitud. Tal ka puha lapsed kaasas, mul ka noorem plika ning nagu välja tuli siis nood pubekad olid omavahel juba lasteaiast saati samuti sõbrantsid. Õhtul läks aga messingeris kõva kiljumine lahti kui nad avastasid, et on lausa lähedalt sugulased. Meie ühised vanavanavanemad nimelt on maetud ühe platsi peale ja seal me trehvasimegi ning sealt ka see suguvõsa uurimine siis pihta hakkas. Häbi oli muidugist ka, et selliseid asju isegi ei teadnud, aga vähemalt tollel septembri pühapäeval sai siis vähemalt see asi jonksu aetud.
Mõned aastad hiljem olin Reporteris ühel laupäeval tööl ja pakkusin päevatoimetaja Erki Berendsile välja, et kupataks õige rahva vanavanematele külla või surnuaedadesse haudu korrastama, sest homme ju „vanavanematepäev!“ Berends passis mind nagu vasikas aiaväravat ja teatas, et taolist pidupäeva pole olemas. No mida tonti siis meie kodus tähistati? Emalt ei saanud enam pärida, sest ka tema oli mõni aeg tagasi arvanud heaks teise ilma kolida. Igaks juhuks lõin ka Tähtpäevade ja riiklike pühade seaduse lahti ja Berendsil oli tuline õigus - Vanavanematepäeva seal kirjas polnud! „Sellisel juhul ma teen selle päeva“, hõikasin Erkile ja küll siis järgmisel aastal tähistame seda juba suure pauguga. Erki vaatas mulle kaastundliku pilguga otsa ja kirus ilmselt saatust, et peab sellise „mania grandiosa’t“ põdeva vennikesega koos töötama.
Suure õhinaga tormasin Loomakaitse Liidu juristide Pille ja Pireti juurde. Need arvasid, et ohh sa raisk kui hea mõte! Kirjutame aga seaduseparandusettepaneku valmis ja kirjutasimegi. Siis viisin selle Marek Strandbergi kätte, kes sõnas: “Ohh sa raisk, päris tore asi ja selle esitame küll Riigikogule!“ Ja Rohelised esitasidki. Ettepanek jõudis ka valitsuse kätte ja Andrus Ansip oli sama meelt: „Ohh sa raisk, seda toetame küll!“ Ülejäänud valitsus kartis vanale spordimehele vastu vaielda ning kaagutasid muudkui takka: „Ohh sa raisk, ohh sa raisk …..!“ Rahvasaadikud lugesid lõpuks ka ettepaneku läbi, sügasid kukalt ning ümisesid: “Ohh sa raisk, selle võiks küll heaks kiita!“ Ja kiitsidki.
Oli aga ka teistsuguseid arvamusi ja näiteks Erki Nool arvas, et: “Ohh sa raisk, see on nüüd küll nõme ja täiesti mõttetu püha!!“ Nagu teada, siis jäi ta õnneks vähemusse ning Riigikogu enamus arvas, et meie vanavanemad on just nendele pühendatud pidupäeva väärt küll.
Nii saigi siis Eesti juurde veel ühe igati väärika tähtpäeva. Alul ma veel sabistasin, et äkki rahvas ei hakka tähistama ja punnitasin nii Reporterit kui teisi väljaandeid seda kajastama. Õnneks hirmud olid asjatud ja hakati tähistama küll – nii linnades kui külades, nii koolides kui lasteaedades, pereringidest rääkimata. Ja juba ülehomme on siis taas käes päev, mil tasub sammud vanavanemate madala koja poole sättida, sest nad ootavad meid ju alati. Kel neid elus pole, siis vastu talve on igati paslik ka hauad korda teha. Pühapäevaks lubatakse muide ka mõnusat suveilma. Ohh sa raisk, kas pole hea mõte?“
PS! Oma lastele ja lastelastele ma siinjuures peenelt vihjan, et kui te ülehomme ennast kohale ei vedi ja mulle kooki ei too, siis olete pärandusest ilma ja ma loovutan selle pagulastele! Sa vana raisk! Ka see on ju väga-väga hää mõte!
