Eestimaa Loomakaitse Liidu president Heiki Valner kirjutab eksootiliste loomade rändnäitustest ning juhib tähelepanu loomade erakordselt ebaloomulikele ja halbadele elutingimustele.
Eesti üürike suvi on laatade, festivalide ja pidude aeg. Muusikud tiirutavad ringi, õlle ja šašlõkimüüjad harakaparvedena truult sabas. Ka rändtsirkused koos oma loomadega vuravad mööda Eestimaa teid, et siinselt meelelahutusturult oma osa kröönida. Korraldajad mõistagi väidavad, et loomakaitsjad on lollid ja ei jaga asjast ööd ega mütsi. Nende loomad olevat reisimisega harjunud ja oma elunatukesega paksult rahul. Siililegi peaks aga selge olema, et loomade heaolu pidevalt ratastel olles tagada ei saa.
Sellel suvel on Maarjamaale jõudnud ka krokodille, alligaatoreid ja teisi roomajaid eksponeeriv rändnäitus. «Esmakordselt Eestis! Euroopa suurim krokodillide ja reptiilide näitus!» pasundavad nii kuulutusteplakatid kui meedia. Vägev! Lausa kutsub rahakest välja käima ja imeelukaid oma silmaga kaema minema. Pilt on lummav – suured krokodillid ning alligaatorid flegmaatikute kombel pikki päevi asfaldil veetmas. Miniloomaaiapidaja sõnul on alligaatorid nagu koerad ja püütonid nagu kassid! On nad jeeee! Aga hää seegi, et «spetsialist» neid veel tibude või nummide jänkupoegadega võrdlema ei hakanud. Võimalik, et tõesti inimese lähedusega harjunud elukad ei ründa, kuid tegemist on siiski ohtlike kiskjatega, kes lisaks on tuntud ka oma intelligentsuse poolest. Võib-olla iga laps ei tundu ka eelajalooliste juurtega loomale isuäratav, kuid mitte keegi, ka nende omanik, ei tea, mis täpselt eluka peas toimub ning millal ta rünnata otsustab. Mitte ühtegi looma, iseäranis metsikut elukat, ei saa usaldada sajaprotsendiliselt ning seeläbi seada ohtu inimeste elu ja tervist. See on reegel, mis peaks kõikjal ja kõigi jaoks kehtima.
Tartus pakkus rändnäitus lõbu kogu raha eest. Turundustrikina veeti elukad veel ka Anne kanalisse ja raekoja esisesse basseini sulistama. Asi töötas ja lehed võtsid teema üles. Tasuta reklaam oligi käes. Loomulikult väitis näituse omanik, et loomad on ohutud ning selle «tõestuseks» oli tal ette näidata puuduv sõrm. Krokodille ei tasu aga mitte kunagi alahinnata. Tegemist on miljonite aastate jooksul oma tapmisoskust lihvinud väleda ja targa kütiga, kelle instinktid iseäranis teravalt just vees tööle hakkavad. Olgu elukad või uimastatud, aga iial ei või teada, millal õnnetus juhtuda võib ning nüüd ei räägi me juba looma vaid inimesekaitsest. Siin oleks igati paslik meenutada vast ka maailma kõige kuulsamat krokodillikütti Steve Irvinit, kes suri just ogarai ohutusest filmi tehes. Saatuse iroonia, looduse vingerpuss või ehk inimene polegi nii tark ja võimas, kui ta väidab end olevat?
Loomade tsirkuste ja näitustega raha kokku ajavad korraldajad korrutavad kui mantrat, et nende elukad on vaata et õnnelikud ja hea tervise juures. Kas aga ikka on? Võtame või meie jaheda kliima. Kindlasti ei taga ka meie soojem suvepäev eksootilistele elukatele vajalikku temperatuuri. Lisaks vaevavad neid elukaid ka mitmed tervisehädad. Madude puhul pole probleeme kerge märgata. Roomajad on nii aeglase ainevahetusega, et tõsisem mure jääb pahatihti kahe silma vahele ja lõpeb surmaga. Esmane märk mingist probleemist on aga halvasti läinud kestumine ehk maakeeli öeldes tuleb mao vana nahk maha tükkidena mitte tervelt. Ja sellist vana kesta tükikeste hunnikut sai näha ka rändnäituse püütonite terraariumis. Alligaatori silmapõletikku märkasid aga vast pea kõik külastajad. Ka murdunud küünis pidi silma jääma. Haigele loomale aga paranemiseks vajalikku rahu ei pakuta. Otse vastupidi – iga külastaja võib teda silitada, patsutada, sülle võtta ja isegi mälestuseks fotosid klõpsutada. Ahvatlus eneseületuseks on mõistagi suur. Ohtlik ja vastik tapja vagura tallena kaela ümber või süles. Elamus ja mälestus missugune!
Lõvide ja krokodega jändajate lemmiktrikk on eluka suu lahti kiskumine ja sinna vahele kas oma pea või käte toppimine. See peaks näitama «loodusekrooni» surmapõlgust ja võimsust endale allutada ka kõige ohtlikumaid kiskjaid. Rahvas mõirgab ja on vaimustuses. Teeks aga näituse järgmises peatumiskohas vastupidi. Kisume jõuga hoopis tuuri korraldaja suu lahti ja kõik sooviajd võivad sinna raha eest toppida enda erinevaid kehaosi. Karta pole vaja. Ta pole ohtlik ja kui isegi on, siis põdeda pole ikka vaja – enne hirmsat julgustükki lööme ta lihtsalt uimaseks. Tore, kas pole? Ja pilte võite ka endale mälestuseks klõpsida just nii palju kui hing ihaldab!
Krokodillide ja reptiilide näitus on tänaseks jõudnud Saaremaale. Kuressaare Selveri taguses parklas saab vangistuses sündinud imeelukaid näha kuni pühapäevani. Muide, eilses Kadi raadio «Suvises keskpäeva» saates said ka n-ö. sõna näituse peastaarid ehk alligaator ja albiino tiigerpüüton isiklikult. Huvitav millest nad siis rääkisid? Kas tervisliku toitumise alustest või oma õnnelikust rändavast elustiilist?
Korraldajate hinnagul on ilmselt ka raadiostuudio elukate loomulik elukeskkond ja tegemist polnud nende väntsutamisega? Loomakaitsjad arvavad paraku teisiti ja kutsuvad kainelt mõtlevaid ja empaatiavõimelisi inimesi taolisi üritusi boikoteerima. Kes muidugi soovivad toetada loomade piinamist ja enda eluga vene ruletti mängida, on mõistagi sellele näitusele väga oodatud. Teised võiksid aga eelistada eksootikutega tutvumiseks selliseid kohti, kus neid pidevalt ringi ei solgutata ning kus neile on tagatud ka liikidele sobivad elutingimused.
