Kaks noort Haapsalu koera vajavad kiiresti uusi kodusid!

Üleeelmisel nädalal eutaneeriti paariaastane noor koer. Põhjust nagu polnudki või õigemini võttis pereema taolise otsuse vastu pärast seda kui mees oli ta koos kolme lapsega väidetavalt maha jätnud. Koduotsimiseks anti ainult kaks päeva. 

Pidi ikka viha selle looma vastu olema! Näikse, et tänase loo kangelased Frosty ja Jacky on üsna sarnases olukorras ja ka nende peade kohale on kerkinud tumedamast tumedamad pilved.

Kuulutus on loetav SIIN

Suvi 2023

Ujumas ei käinud. Šašlõkki ei söönud. Alates Jaanipäevast üle kolme kuu napsu ei võtnud. Ühtki uut ja värsket sekskogemust ei tekitanud.

Raisatud aeg. Olen täiega alla käinud. Nõme!

Omasid ei jäeta!

Saatuse sõrm. See oli Saatus ise, mis meid eile Piritale sundis. Pöörake tähelepanu mitte minu "ohmudele" vaid eemal lamavale punasele koerale.

Ei saanud numbrist kaugelt sotti, aga vististi poolakad olid? Ka nende koer oli vana-vana, kes vaevu liikus. Jälgisin kui nad tulid imeaeglaselt. Auto juures väsis vanur ära või on see neil selline harjumus.

Jeeee, Trip mõjus Nõpsile üle ootuste hästi

Pean omi sõnu sööma - ei tule mingit kurba Nõpsi-lugu, sest ta on absoluutselt tagasi. Küll ma neid „minejaid“ näinud olen ja ta oli teel, aga see nädalavahetus me ratastega kodukeses pani vist meelt muutma. 

Oleme varemgi dr. Merili Kesneriga Sõle loomakliinikust arutanud Nõpsiku teemal ja ta arvas, et värske õhk, liikumine ning mingi müstiline X-faktor seal plekist purgis lihtsalt sobib ülihästi sellele koerale.

Kodus on Nõps põrandamopp - aint sirakil. Õues vähe elavneb ja tatsab küll, kuigi palju vähem.

Eile oli väga nutune hommik ja panin vaimu valmis - meie viimane nädal koos olla. Rohkem ta välja ei vea.

I'm back

Nädal ja veidi peale eemal vigastest loomadest ja julmadest inimestest. Või peaaegu eemal. Nii see mul käib, et on vaja mõne aja tagant nädal-paar mujal, moblast ja netist eemal olla. Närvid hakkavad petma lihtsalt ja mida vanemaks saan, seda rohkem. 

Minuni jõuab saatuse tahtel nii palju loomainffi, et lausa matab. Täna lõin pulli pärast kokku - hommikul esimese tunniga oli juba neli ohvrit kirjas. 

Finišijoon läheneb?

Valulävi on ületatud ja Nõpsik suudab seatapust suuremat kisa teha. Seda siis kui ta mul sabas jõlgub ja suurde tuppa parketile lebotama viskab. Muidu täitsa Ok ja vantsib päevas maha kõik kilomeetrid, mis ette nähtud. See ta lemmikaeg.

Hommikuti on aga jama küll, sest ärkan kell 5 ja tema peab loomulikult järgnema. Täielik vari! Appi ja nii kahju. Kurat, aga selle valu peab kuidagi maha saama. Kes ei tea, siis tal on üle selgroo luustumine ehk hobusesaba sündroom. Tavaarst oleks surmasüsti teinud kohe. Meie mitte.

Kassimutt? Ei kassikutt hoopis!

See pisike murdis mu südame. Kuigi tänu liikuvale eluviisile ma kiisut praegu veel võtta ei saa, siis tegin kõik, et ta elu jätkuks. Tegin midagi taolist, mis vast mu tavapraktika ja normaalsuse alla ei kuulu.

X-kliiniku loomaarstid panid mu juba debiilikute-listi, kellest tuleb eemale hoida. Ärge sapsige! Ei nad pane ühti - juba üle 16 aasta olen ma kuldudar nende suus ja nad on mu veidrustega üsna hästi kohanenud ega vaidle vastu. Eutanaasia. Ei sõbrad ja imege sedapuhku muna, kuigi kaine loogika lausa käseb seda.

Hakkame lappima maksku, mis maksab! Nii väike ja nii katki. Nii palju valu nii tillukeses kehakeses ja kõik puhta inimese süü. Nii palju hoolimatust ja ülekohust tema kõrguse ELU ees.

Mõista-mõista, mis see on?

Kas käpp on püünisraudu kinni jäänud või keeras sadistlik omanik meelega kruvi sisse, et loom piinleks. Või hüppas koer is emõne ora otsa?

Selline õnnetu hing me patsiendiks eile sattus, aga ärge muretsege, sest arstiabi ta juba sai. Ometigi vaevab mind üks küsimus. Säädus käseb ta omanikule tagastada, aga koer läheks enne vabasurma kui sinna tallu tagasi. Seetõttu ringi hulgubki ja võhivõõrastele külge kleebib.

Peaaegu surnud – neli lugu viiest kassist

Käesolev nädal oli taas kiisudele karm – üks kukkus kõrgelt, teine jäi auto alla, kolmas oli nälginud ja neljandad viidi lihtsalt kliinikusse surmasüstile. Kõik osised on olemas, et teha korralik õuduslugu, sest head lõppu ei paista ju kuskilt. 

Olen ikka rõhutanud, et lood loomadest on paljuski tegelikult lood inimestest endist ja valdavalt figureerivad neis julmad kahejalgsed. Jääb mulje, et sadistlikke ükskõikseid tõpraid on rohkem ja nad on vääramatul võidukursil. Äkki see ongi nii, aga head inimesed pole teps mitte siit maamunalt kadunud ning olgu see lugu selle tõestuseks.

Kassilugu jätkub SIIN