Kõige-kõige parem sõber

Ei taha kuidagi Nõpsi vähendada, aga Rutsiga on meil vähemalt "story" taga. Ei ole mina teda valinud vaid koer tegi seda minu eest.

Uskumatu lugu. Leidsin talle paar ülihead kodukest, aga tüüp hammustas ning tõmbas leelet. Metsast tuli välja vaid minu peale. See on lugu, mida lapselapsed saavad edasi kanda.

Valimised

Kaastunne sõbrad, kes te kõik praegu poliitreklaame olete sunnitud vaatama. Kaja ütleb, et vali mind, sest tal kõrge rind. Helme-poiss kekkab jällegi, et tal vaba pind.

Tütar küsis hiljuti, et keda ma valin? Vastasin, et vist ei valigi, sest tulemuseks on alati sama pask. Siiski valin. Tean, et nad ei võida kahjuks. Vähemalt ei jää nullimeesteks. 

Soovitus ka rohelistele: las vikerkaar ja kanep olla. Teie asi on looduse, loomade ja lindude eest seista. Keskenduge sellele ja jõuliselt. Aamen!

Liikusime veidi põhja poole

Selle manöövrile on tegelikult lihtne seletus - ilmateade lubab nimelt sellesse riigi ossa pikalt selget ilma ja soojemaid kraade. Lõunas oligi hommikul vaid 10,5 ja täitsa pilves. Siin täispäike ja 14,5. Imelik.

Mu natuke haige vanamemmest masin võttis mägesid üsna kergelt. Ikka pabistasin ja polnud üldse kindel kas julgen tulla. Praegu olen täiega rahul ja on ikka hea auto välja mõeldud - isegi rikkis peast näitas teistele valdavalt tagatulesid.

Mida värki?

Käisin söömas. Üsna tihe ja kohti polnud. Sain lauakese ja kohe trügis üks naiska sinna.
On see vaba ja istus sööma vastust ootamata. Minu inglise keel on kehv. Tema oma veel hullem. Ometigi hakkasime lobama.

Miks nad rihma otsas on?

Seda küsimust olen kuulnud Portugalis juba õige mitu korda. Vaatavad justkui loomapiinajat.
Vastan, et nad teid ära ei sööks. See mõistagi neid ei rahulda, kuigi otsest hukkamõistu ei järgne.

"Olen ise loomapäästekutt ja ärge muretsege. Needki koerad on päästetud ja ma ei tee neile kurja."

Väärt pakkumine

Rääkisin täna ühe sõpsiga. Kah loomakaitsja. Piret nimeks. Ikka loomadest oli jutt ja sedapuhku vajas üks koer abi.

Viimaks küsin, et on ta omale lõpuks mehe leidnud või on ikka ripakil? Ikka ripakil, vastab. Ma kohe hõiskama ja lohutama, et väga hästi ning küll ma ta kunagi ikka ää võtan.

Fännitari kiri

"Issakene. Sa oled nii loll. Samas ka naljakas ja tore. Loen ikka. Sa oled mulle võlgu laptopi kui kohvi suus naerma purskasin ja kõik sisse kõrvetasin.

Tundub, et oled üksi ja õnnetu, kuigi tahad näidata, et kõik on chill. Kirjuta raamat. Seda ma loeksin."

Sihuke tagasiside siis. Kõik õige, aga õnnetu ma nüüd küll pole, otse vastupidi. Üksik ka mitte. Ainult vahest, sest enamasti aitavad Nõps ja Ruts vererõhu normaalsel tasemel hoida.

Hurraa! Kadestatakse!

Ega ma kodumaa pruute ole unustanud ja suhtleme ikka. Vähemalt kaks neist, Kirkke ja Vivika avaldavasid sügava ohkega, et kadestavad mind.

Issver, mind, kes ise kõiki kadestab, vaenab, taga kirub ja ilmselt oma kurjuse ning väikluse sisse lämbub, kadestatakse?

See on midagi uut, aga tuju tegi korraks paremaks. Aitäh tüdrukud. Äkki muutun isegi millimeeter paremaks inimeseks? Ei-ei ja see nüüd küll juhtuda ei või! Näh kurat, öösel on hispaanlased otse meie ette parkinud ja rikuvad oma odava romuga vaadet!

Ruudi on nõus juba ka pimedas jalutama

Täna tulin üllatava asja peale - ma pole pea kuu aega üheski välisriigis kuulnud ega näinud saluuti! Ruudi julgeb taas pimedas jalutada. Ega see kohe ja lihtsalt tulnud.

Kodus käis me õhtune pissitamine nii, et välisukse juures tõstis jalga ja kohe jõuga kiskus tuppa tagasi.

Hetlin

"Issand kui hea meel sind siin näha on," ütles Hetlin kui trehvasime. Oli tõesti hea ja võõrsil tunnetad seda kohe eriti. Sõprade värk. Saime kenasti juba ka Kanal 2 päevil läbi, aga elud läksid nii, et pärast sellest töökohast lahkumist pole näinudki.

Kui kodus ei näe, siis tuleb kokku saada kasvõi mandri teises servas. Tuleb välja, et ta elab üsna lähedal sellele kohale, kus isegi peatun. Üllatusega kuulsin, et tegemist pole üldse merelahega nagu arvasin vaid jõega! Eestis on iga vaevu nirisev ojake jõgi, aga siinne sild on ikkagi 16 kilti pikk, mis üle läheb - sestap segamini ajada oli imelihtne. Ta on ikka täitsa ära aklimatiseerunud siin.

Räme vihm

Uus hommik ja uus koht. Õigemini vanas kohas tagasi. Päike tõuseb. Ruudi uudistab ümbrust ja juba varakult kibeleb välja.

Ilmateatega on siin aga mingi jama - iga jummeli päev lubab vihma, aga tuleb paar piiska. Hea kui sedagi. Kodus on vastupidi. Praeguse teadmise kohaselt peaks olema lakkamatu vihm kuni teisipäeva õhtuni. Õukei ja selline "vihm" sobib meile imehästi.

Valveeestlane

Lubage naerda ja olen teinud oma reisi vältel uurimustööd ning pole neid eestlasi sadamates ühti. Vähe sellest! Alles hiljuti leiti Paljassaare sadamast esimene eestlane üle kümnete aastate ja Sillamäel pole sedagi.

Ei ma vingu ja kus viga näed laita, parem aita. Lissaboni sadamates ka eestlasi pole. Käisime täna Ruudiga viimase kui ühe läbi, aga kaasmaalased jäidki leidmata. Sigadus kuubis! Siis läksin Portugali veeteede ameti juhataja jutule ja panin koduse tavahala nutuse näoga kohe mängu - väike vaene riik, kõik kiusavad ja diskrimineerivad väikerahvast, lapsed näljas, venkud tulevad kohe sõjaga kallale, sitt kliima, ohver olen jne jne.

Väga "kole" ööbimiskoht

Küsiti täna miks ma küll nii "koleda" koha peatumiseks valisin? Eks ikka sellepärast, et liiga steriilsed, kultuursed ja rahvarohked kohad pole meite jaoks ning oma valikutes pean lähtuma eelkõige Nõpsiku ja Ruudi, aga ka teiste heaolust-turvalisusest.

Koledal parklal on aga palju eeliseid alustades sellest, et koerad ei pea asfaldil olema vaid saavad rohulapil lõsutada. Siin on ka üksjagu lärmakas ja ruumigi palju ning nii ei käi Nõps ja Ruts teistele väga närvidele.

Nõps ja tema pikad ringid

Teil kell 1, meil alles 11. Lasin koerad välja. Las jooksevad. Siin turvaline. Kadusid kauaks.

Röögin hääle ära. Ruts lõpuks tuleb. Nõps kadunud. Meenutan, et minu patsiendid on valdavalt loomad, kellega mitte kunagi mitte midagi ei juhtu.

Sestap olen päris paranoiline ja näen igasugu asju ette. Ausalt öeldes olen liighoolitsev kanaema, kes alati kõige hullemat ette näeb.

Tantsiv koerajalutaja

Täna magasime kaua ja sügavalt. Saavutus omaette, sest muidu jooksen pelleri vahet. Küllap eesnääre on sama suur nagu pall ja selle võiks lastele mängida anda.

Eile masinat korda ei saanudki - ühe vidina tellimine ja vahetus on lihtsalt paras kepp. Ometigi sõita saab ja küllap "vanaproua" tooks meid koju tagasigi nagu ikka. Kujundan alles seisukoha mis ja kuidas? Kiiret pole.

Pesupäev

Puhtaks sai pee ja sabaots. Lõug ka sile ja pehme nagu beebi pepu. See on muidugi siin hästi, et masinas vett kulutama ei pea ja väikese raha eest, mõnes kohas üldse tasuta, end kasida lastakse.

Järgmine väljakutse on kaubanduskeskuse avaliku pesumasina käsitlemine selgeks õppida, aga küll appi tullakse, sest rahvas on siin tõesti sõbralik ja abivalmis. See on homne ülesanne. Täna 14.30 on masina remont ja loodetavasti saab selle ka lõpuks normaalselt liikuma.

Head koduteed Andreas!

Viimane musi Ruudile ja läinud poiss oligi. Nõps sai oma kapteniistme tagasi, aga ega ta sellest enam suurt hoolinudki - sõidu ajal viskas ikka põrandale külili.

Hea ja vajalik tripp igal juhul, sest inimesed, eriti veel kui eri riikides elavad, kipuvad võõraks jääma. Aeg lendas igatahes kiiresti ja vaatamata mõningatele põlvkondadevahelistele erimeelsustele oli äge. Täiega!

Vabatahtlik piirivalve

Hommikul tegin arvutis tööd. Siiber sai ja enam ei tee tööd. Nüüd hakkas igavledes kah igav. Rutsil ka. Nõpsil mitte ja tema juba igavusel oma und segada ei lase.

Tõmbasime Rutsiga randa ja võtsime vabatahtlikult piirivalve ülesande üle. Kes neid venkusid teab - kuulutavad veel ka selle Portugali-nimelise maalapi oma "ajalooliseks territooriumiks" ja tulevad suure sõjaga tüli norima.

Päevane õues rassimine väsitas Nõpsiku ära

Nõps oli pool päeva õues ja väsis ära. Masinasse ronides kukkus nii magama, et pool keha jäi vaat, et õue.

Ka sellises asendis oli uni igatahes kosutav, sest õhtul tegime korraliku jalutusringi. Pikema kui Ruudiga. Eks me muidugi puhkasime ka ja suuremaid kiirusi ei arendanud. Saabusime alles siis kui suur pime juba käes.

Ka siin pälvivad Ruts ja Nõps tähelepanu. Tullakse ikka juurde ja päritakse nende kohta. Üleüldse tundub, et portugallased on ühed väga suured loomasõbrad. Vähemalt koeri hoitakse siin küll väga.

Lissabon

 

St.George castle

 

Kõikide kaevude Ema

Põhjas omadega. Kaevu põhjas kui täpsemalt väljanduda. Lapse kiskusin mõistagi kaasa. Häbi mulle!

Lubage esitleda kõikide kaevude Ema.

Keda sina valid?

Sotsiaalreklaam Lissaboni tänavalt:

"LOOMA VÄÄRKOHTLEMINE ON KURITEGELIK JA PÕHISEADUSVASTANE"

Millal Eestis laialt levinud loomade väärkohtlemine põhiseadusvastaseks kuulutatakse ehk millal loomade õigus valu- ja hirmuvabale elule meie tähtsaimasse dokustaati jõuab. Vastan:

"SIIS KUI TÄNASED POLIITIKUD ON VANADUSSE SURNUD JA SEDA ON TEINUD KA NENDE LAPSED NING LAPSELAPSED."

Hea kui siiski. Meil ju pikk meel, mida tõttöelda võiks pidada ju lausa üldrahvuslikuks arengupeetuseks.

Kas maja saab olla nagu naine?

Kas maja saab olla nagu naine? Selline ilus, armas, salapärane ja veidi müstiline? Selline pitskleidis, õhuline ja õrn, kus iga väiksemgi pisiasi on ära sätitud, sobilik, tasakaalus ja omal kohal?

Täna võin kinnitada, et saab. Andreasele meeldisid kõige enim väga vanad, aga hästi säilinud kindluse varemed, kus turnisime oma paar tundi.

Mind lummas aga täielikult antud "koduke," mis tekitas lausa wow-effekti - polnud senise elu jooksul kunagi varem midagi sellesarnast ja nii harmoonilist näinud.

Pena palace

Teinekord võid komistada ja kukkuda. Otse muinasjutu sisse kukkuda kui täpne olla. Meil just nii läks. Wikipedia ütleb nii: 

Pena palee on romantiline loss São Pedro de Penaferrimis, Sintra vallas, Portugali Rivieral. 

Loss asub mäe otsas Sintra mägedes Sintra linna kohal ja selgel päeval on see Lissabonist ja suurest osast selle suurlinnapiirkonnast hõlpsasti nähtav.

Moorish castle