"Sügisene päiksevann"

28.september 2021. Põhja-Eesti. Keegi kodanik Valner päevitab palja peega. Valvekoerad Ruts ja Nõps hoiavad kõik uudishimulikud eemal.

Rääkisin hetk tagasi hea sõbra Heleniga "Delfist", teemal, et annaks Tallinna linna kohtusse ja küsiks kohe korralikult - näiteks miljonit, kuigi Põhiseadusele sülitamine vääriks isegi kümmet.

"Muuga rahvas! Äkki olete vanahärra kiisut näinud?"

Muugal pani plehku vanahärra Jaani süsimust kiisu. Liisu on nimeks. Taadi tervis jukerdab korralikult ja Liisu oli talle haigevoodis suureks seltsiks. Jaan ise kutsub teda lausa elupäästjaks.

Nüüd on Liisu juba kolmandat päeva kadunud ning Jaan hakkab murest hulluma. 

Muuga rahvas! Äkki olete näinud? Andke siis otse vanahärrale teada ja aidakem sõbrad taas kokku - 55684673

"Hulluks läksite vä? Linnumemmedele 10 000 toitmise eest trahvi!?"

Kuulsin täna vene raadiost "Jumor FM" just uudist, et loomade toitjaid saab trahvida ligi 10 tuhhi euroga. Millal see veel vastu võeti? Kuda ma selle küll maha magasin? Ei tohi ikka nii eemale ka tõmbuda, kohe keeravad mingi jama kokku!

"Miks sa inimloom, oma arust ülim olevus ja planeedi valitseja, ometigi ei õpi?" 

" Pärnakad! Kelle kiisu auto alla jäi?"

"Tere! Leidsin vigastatud tagakäppadega kiisu, kes sai autolt löögi. Ta lamab Mai tänava Mai kooli bussipeatuse kõrval sinise auto all.", seisis õhtul saabunud abipalves.

Kiisule tõttas appi gängi vabatahtlik Risto Täht. Algsed viited selgroomurrule ei leidnud kinnitust. Tõsi, vaagen on küll puru, aga mitte väga.

Põis ja maks said pihta, millest andis aimu "punakas uriin" ehk puhas vere pissimine. Vedas täiega sel loomakesel ja abi ta sai. Jääb elama. Tänan teatajat ja Ristot ja loomaarsti ja annetajaid, kes tema ravi kinni maksavad.

9001313 - 5 eurot
9001414 - 10 eurot
9002323 - 25 eurot

"Bioloogiline pulk"

"Miks sa nii näost ära oled?", pärin ühelt kenalt loomaarstinnalt.

"Räme peavalu on."

"Ohh, siis sul vedas täna! Mul on juhuslikult kaasas peavalu minema ajamise bioloogilis-meditsiiniline pulk!"

"Appi! Ma ei saa naerda, pea valutab. Mul on kodus ka samasugune "bioloogiline pulk", aga see ei aita."

Mnjah, minu asi oli abi pakkuda - ligimest peab ju armastama ja aitama ....

"Kuninganna ja tema troon"

Kuninganna ja tema troon. Püha tool, mis kuulub ainult talle. See tekitab aga veidike probleeme, sest nimelt ei saa ma kedagist kaasa võtta, sest tool on ju Nõpsiku oma. Ei ta pahanda ega praga kui keegi seal istub, kuid siis on koerake justkui hunnik õnnetust kõrvalistuja jalge ees ning ei ta leia kohta ega asu.

Kuni viiskümmend kilti on ok, kannatab ära, aga pikema otsaga kipun kaaslastest loobuma. Sõbrants tahtis seekord kaasa tulla ja pakkus lahenduse

"Tõmbame leelet!"

"Tõmbame leelet! Reede õhtu juba käes! Nõme on toas passida! Puudel veel lehed peal ja ilmakraadid tugevas plussis! Lähme Tartusse jõe äärde? Või Pärnusse? Seal oli ka tore!", nuruvad Nõps ja Ruts nagu väikesed lapsed.

"Andke asu! Alles jõudsime tagasi!"

Vägisi tuleb meelde üks anekdoot, kus mammi kuuleb naabrimeest koeraga rääkimas. Läheb koju ja räägib oma kiisule kohe edasi, et taat on viimase aru kaotanud, sest kujutab ette, et koer saab ta jutust aru. Olevat itsitanud pool õhtut. Eriti kass.

"Lind siin, lind seal, lamavad iga nurga peal ....."

Paraku nii ta on ja teateid lindude kohta tuleb palju. Kohe nii palju, et ei jõua kokku lugeda, kõigile reageerimisest rääkimata. "Traumalindudega" on asi lihtne, sest rippuv tiib või lahtise luumurrukoht jääb kohe silma.

Mida aga teha nendega, kes väliselt täiesti terved näivad? Mõned lihtsalt puhkavad ja teevad minekut kui lähemale läed. Teised püüavad pead keerates end kaitsta ja nokaga näksida. Eest ära nad enam ei saa - haigus lülitab närvisütseemi välja. Vastik ja rõve lõpp ja siin ma ei räägi praegu kümnetest vaid ikka sadadest ja sadadest lindudest! Jutt siis suvest, õnneks nüüd jupp maad rahulikum.

" Päeva nali"

Vahetasin "pidurikonna" nädal-paar tagasi välja. Nüüd jälle armatuuris disko ning pidurituled põlevad kogu aeg.

Helistan remondimehele, kurdan muret ning andku nõu kuidas asjad siin kaugel ise korda saaks teha. Tema vastus oli lihtsalt tore:

"Ära pidurda nii palju! Sa tahad ju edasi sõita. Miks sa siis pidurdad kulla mees?"

"Mina loomapiinaja"

Tulid Leedu sõbrad külla. Veits manustame ja grillime. Tore on taas üle NSV Liidu lagunemise näha. Raadiost tuli Ronan Keatingu "My life is a rollercoaster". Keerasin korraks musamasina põhja ja andke andeks - siit ikka peksab nii, et puude ladvad kaardu.

Oleme Poola piiri lähedal, suurest teest oma kilomeeter kõrval, metsa sees, asfaldile loodud puhkekohal. Lõke põleb taamal. Ruts on võõrad omaks võtnud ja ei haugu enam nagu debiilik. Nõpsil nagunii savi - peaasi, et sügavad ja haiget ei tee. 

"Pühapäev. Leedu. Kirik."

"Nad tõesti usuvad? Rahvast oli sadades. Kellad lõid."

Eestlased ei usu. Lausa viimasel kohal maailmas. Mina kah ei usu. Õigeusk vist siiski parem. Sattusin kunagi Kuremäele - noored naised, pead kaetud, aga seelikud läbipaistvad ja stringid ihurõõme vaevu varjamas.

Hea usk! Pole kahtlustki ning oleks sääl kirikus kasvõi tuhat aastat neid pepusid passida võinud. Täielik paradiis kui vanamutid välja arvata.

Naistel on mõnus elu - neil pruugib vaid "küsida". Sooline võrdõiguslikkus ja sestap "küsisin" eila ühelt leedulannalt kah. Sain piki vahtimist. Sestap selfiet ei pane. Paistes noh.
Ärge päris kõike tõe pähe võtke, aga siin on juhuseksiga kindlalt raskem kui Eestis kuid vähem kui Gruusias.

"Edasi või tagasi?"

Poola piir. Kas edasi või tagasi? Nõps, tõeline kommunist, ütleb, et edasi ja ainult edasi taevaste kõrguste poole kuniks kapitalistid lämbuvad! Ruts va kodanlasest argpüks loomulikult, et raudselt tagasi.

Mnjah, raske valik. Kui lähen edasi, siis Nõps on rahul, aga Ruts mitte. Lähen tagasi, siis Nõps pöördub herr Sarve poole ja süüdistab soolises ahistamises ning halvemal juhul isegi zoofiilias. Üldse ei imestaks!

"Imede ime - leedukad vaktsineerivad endid ise!"

Täna sattusin Vilniuse äärelinnas pealt nägema kuidas kaks tüüpi end süstisid.

Vaat see on tase - rahvas usaldab valitsust ja vastupidi ning kodanikud ise vaktsineerivad ennast. Ei mingeid järjekordi, tõendeid ega muud jama.

Läksin juurde ja küsisin enesele ka - teeks kohe kolmanda doosi ilma Eesti bürokraatiata ää. Vaatsid kuidagi tigedalt. Küllap jagasid ära, et pole Leedu kodanik. Vahi saadanaid! Hoiavad kokku ja võõrastele ei anna! Säh mulle rahvaste sõprust ja euroliitu!

"Milline vaade teie magamistoa aknast avaneb?"

Meil täna selline nagu piltidelt näha - uue ja vana jõe vahel, otse teletorni kõrval. Eile olime nn "vana jõe" vastaskaldal. Meeldiv kogemus. Isegi väga.

Tänan siinjuures loomaarst dr. Ain Starasti, kes mind just siiakanti juhatas. Mees pakkus ka kliiniku teisel korrusel viimase peal öömaja, aga me "nipernaadid" põlgasime selle luksuse ära. Vabandan, aga, meil metsalistel vabas looduses parem.

"Pidi see nüüd just minuga juhtuma?"

"Pidi see nüüd just minuga juhtuma?", hüüdis mu kallis vanaema, suur nagu saunaahi, kes suhkrutoosi kunagi ammu-ammu köögipõrandale kukutas. "Ma ei saa ju nüüd kellegagi pragada?!"

Siiras ja armas. Mu elu armastus. Teistmoodi armastus ja siia tuleb lisada ka ema.
Ja täna astusin ise ka krõbinakausi upakile. Nõps ja Ruts juba magavad ega teinud väljagi.

Ise süüdi ja taas pole pragada kellegagi. Väga kahju, aga nii väga tahaks ju "mittesüüdi" olla ja kõik kellegi teise kaela veeretada.

"Sebi pruuti!"

Helistasin tuttavale loomaarstile. Ei vasta. Tund hiljem tuleb sõnum:

"Sorry, olen pulmas. Ega sul ometigi mõni loom jälle "erakorralist" vaja?"

"Ei-ei, õnneks mitte. Pidutse ja sebi pruuti! Peig ei pahanda, sest saab aru, et ajad tema asja ja esindab tema huve! Tal ju kogu elu aega teda tüdimuse ja nõrkemiseni aega näppida! Usu mind!"

Hõissa pulmad ja elagu pruudid!

"Loomade Kiirabi Kliiniku Läti versioon!"

Sõbraliku naaberriigi valitsus pöördus Nõpsi ja Rutsi poole, et nad välja selgitaksid, mis asja ühed Eesti mehed nende pealinnas ajavad?

"Pange maja ette lõpuks asfalt hea tahte märgiks maha! Venitate lihtsa tööga pool aastat ja siis ehk lastakse sissegi kui nähakse, et meist abi oli!", käratas Nõps sõbraliku naaberriigi peaministrile.

"Tehtud! Fahle loomakliinik sai avatud paugu ja lilledega?"

Eile oli taas põhjust pokaale kõlistada, sest pealinn Tallinn sai ühe uhke ja tehnika viimase sõna järgi varustatud loomakliiniku juurde. Siinjuures tuleb mainida, et tegu on ilmselt kõige kõrgemate lagedega loomakliinikuga meite riigis.

Milleks nii kõrged laed? Kasutan talupoja mõistust ja üritan välja nuputada. Kliimasoojenemisest ja võõrliikide invasioonist olete vast kõik kuulnud ning kaugel need kaelkirjakute hordidki on? Eks ole ja nüüd on meil vähemalt valmisolek, kus ka neid tegelasi ravida. Nii ma arvan.

"Liigutav lugu! Pärnu koolipoiss annetas kingiraha loomade raviks!"

"Kas ma tohin annetuspurki oma sünnipäevakingiks saadud raha panna?", uuris pisike poiss Pärnu "Urri & Nurr" kaupluse müüjalt viiekümne eurost näidates. Asjast anti ka mulle teada, sest seesama noor inimene on lausa Loomapäästegrupi tulihingeline fänn ja püsiannetaja:

"Paberraha ongi vist ainult tema jäetud! Ta on nii-nii hooliv poiss ja muretseb väga loomade pärast."

Ma ei vaata väga hästi sellele kui lapsed või memmed-taadid oma viimase tasku- või pensiraha ära annavad. Igatahes Loomapäästegrupi kampaaniates sihime me hoopis teisest vanuseklassist inimesi. Noore Pärnu loomaingli otsustasin aga üles otsida. 

Eile õhtul me trehvasimegi. Saage tuttavaks kuuenda klassi õpilase Markus Küttis'e ja tema ema Anneli'ga.

"Ohh õnnetust! Korraldasin jälle suure jama!"

Paanika, hirm, kilked ja karjed. Ei midagi erilist vaid keegi Valner, lauakommete ekspert, läks Haapsalusse hommikust sööma. 

Võõrausulised naised, maskid ees, lahkelt võõrustamas ja lootust avaldamas, et Taliban ka nende linnas kohe-kohe burkad kohustulikuks muudab. Ja siis see juhtus. Kogu laud ja põrand ja diivan olid piima täis.

"Anna andeks! Kujutasin sind alasti ette ja käed läksid nõrgaks - seepärast piim maha kukkuski", tõin oma käpardlikkuse põhjuse välja.

"Mehel on igav. Vol.1"

Issand kui hea, et ma naine pole. Lelusid kõik kohad täis ja lusti kuni hommikuni. Eile loopisin lutsu. Kuus tundi. Temal igav ja näris küüsi.

"Loomadest hoolimine - veel üks uus normaalsus?!"

Hiljuti oli üks vallaametnik väga tige:

"Kas veel üks "uus normaalsus", mida tavainimestele peale surutakse ja nüüd peame veel ka loomi armastama ja aitama hakkama?! Tahate öelda, et loomadel on teadvus? Vastake!"

"Ei ole uus normaalsus, juba 1940 aidati nagu pildilt näha ja aidati ka juba palju-palju varem!"