02 august 2018

"Valneri loomapäästegäng jätkab eraldiseisva üksusena!"

Unistada tuleb ikka suurelt, sest siis on lootust, et vähemalt osakenegi sellest täitub. Täna ongi aeg sealmaal, et julgen ette võtta järgmise sammu, mis peaks viima õnnetustesse sattunud loomadele-lindudele abi pakkumise uuele tasemele. 

Mõte pole uus ja olen seda vaaginud juba aastaid, kuid alati jäi midagi vajaka. Sestap ei julgenud suud väga paotada ega asju suuremalt ette võtta. Täna sobituksid aga pusletükid nagu kokku küll. Loomulikult on vaja veel hulgaliselt kokkuleppeid sõlmida ja nendega tegelen pea igapäevaselt. Hea meel on tõdeda, et nii rahajõmmid kui mitmedki "otsustajad" on arvanud, et see projekt peaks toimima küll.

"Andke andeks! Me oleme siiski vabatahtlikud, kes peavad eelkõige oma pere eest hoolitsema ja tööl käima. Seetõttu ei saa me reageerida. Palume mõistvat suhtumist, aga annetage meile ikka, sest ME TAHAME LOOMI AIDATA!", on stamplause, mida pea kõik MTÜ-d loomadele-lindudele abi otsima hakanud inimestele ütlevad. Uue moeröögatusena suunatakse aga abivajaja teise organisatsiooni poole - ikka enda kaela pealt ära. Näide elust enesest kui mulle helistas üks vanaproua ja soovitasin tal metsloomadega tegeleva ühingu jutule minna.

"Palun ärge suunake mind kuskile edasi. Te olete viimane õlekõrs. Selts juba suunas mind Loomakaitse liidu poole ja sealt kästi ka Metsloomaühingu jutule minna, aga nemad palusid mul hoopis Keskkonnainspektsioonile helistada. Ärge teie Valner nüüd jälle edasi suunake! Ma lihtsalt ei jõua enam!"

Tõe huvides olgu mainitud, et abi ta ei saanud minultki, sest olin kaugel Saaremaal. Häbi! Ei muud ja loom jäigi hätta. Seda tahaks natuke muuta ja algust teen ikka Tallinnast ning Harjumaast, kus me võimekus on kõige suurem. Seejärel levime vähina juba üle Eesti ja ehk siis julgeb juba ka eraldi spetsiaalse "loomapääste"-lühinumbri võtta. Täna pole sel mõtet, sest mida sa ikka üle 1500 eurose aastamaksuse numbriga eputad kui tegelikult abi anda ei suuda.



Kuigi juriidiliselt olen veel paar nädalat Eestimaa Loomakaitse Liidu juhatuses, siis tegelikkuses esindan juba mõnda aega loomapäästegängi ehk Loomapäästegrupp MTÜ huve, mille ülesandeks on vaid kriitilises seisus loomadele operatiivselt appi tõtata. Koer või kass jäi auto alla. Tuleme kohale, viime arstile ja tasume esimese arve. Seejärel anname "kunde" koostööd tegevale MTÜ-le või varjupaigale edasi, kes korraldab juba annetuse kogumise ning kulukama ravi ja kodu otsimise. Peremehega loomadele kehtivad mõistagi teised reeglid. Või veel paar näidet:

  • Näiteks koer jalutab omapäi kõnniteel - ei ole meie asi ja las jalutab.
  • Koer on keset liiklust ja võib auto alla jääda - on vägagi meie asi
  • Kuskil on viiekümnepealine kassikoloonia - ei ole meie vaid valla asi
  • Üks neist viiekümnest kiisust käib ringi luumurruga ja mädaneb - on meie asi. 
Loomulikult reageerime murtud tiibadega lindudele, aga jätame väga üheselt endale otsustusõiguse, millise looma loodusest eraldamine on põhjendatud ja milline mitte. Seega iga kajakapoja pärast me päris kindlasti kohale ei sõida, sest looduses käibki nii, et mingi aeg nad tatsavad maa peal! Kõiki neid elukaid peab ju millegagi vedama ja täna kasutatakse valdavalt isiklikke masinaid, mis õige pea muutuvad haisvateks nakkushaiguste levimispunktideks tänu pehmele polstrile.

Treppoja kutsikakeissi mäletate? Küllap ikka ja vat need jõnglased olid ju parvos. Desota, mis desotad, aga see kuradi batsillus poeb ju kõikjale ja sinna ta jääb nakatades järjest uusi loomi. Taoline riskimine on lausa vastutustundetu, aga mida sa ikka hädaga teed? Või eile näiteks viisin ühe kähriku arstile ja õhtul läksin oma koertega sama masinaga ujuma. Kas Ruudi sai nüüd kärntõve või mitte? Tont seda teab, aga ka see peab muutuma.


Selleks olen löönud käed kahe autofirmaga, kellelt soetan trobikonna loomade veoks kohandatud kaubikuid. Ühed masinad on uued, teised mitte, aga see-eest on viimased spetsiaalselt ringi ehitatud ja seal sees on nii vastavad puurid kui isegi kliimaseade, et loomad praeguste ilmadega kuumarabandust ei saaks ega talvel ää külmuks. 

Pelgalt ümberehituse hind oli 6 aastat tagasi 17 000 eurot kaubiku kohta. Uute busside puhul pole mul taolist pappi kohe kuskilt välja võtta, aga vaatamata sellele saavad seal kunagi olema nii puurid, karbid madude jaoks, lingud, võrgupüssid ja muu vajalik kuid andke mulle aega atra seada ning ärge kohe kõike korraga nõudke. Esimesed kaks massinat peaksin kätte saama juba paari nädala pärast ja siis on nad veel vaja "lille lüüa" ehk edevad kleebised peale ja vilkurid külge kruvida. 



Seni aga toimetame veel vanaviisi edasi ja vaatamata sellele, et ma suviti väga ei kirjuta oma tegemistest, siis niisama mune ma laiaks ka ei istu. Eile näiteks oli pesuehtne piiritajatepäev ja lisaks kährikule sai ka üks autolt paugu saanud metskits arstile toimetatud. Õnnetus toimus peale Keila raudtee ülesõitu kui sokk sõjaväe masinalt riivaka sai. Algselt vähemalt tundus, et asi pole hull ja pidasin targemaks ta sinna võpsikusse toibuma jätta. Ometigi jäi mulle silma ebaloomulik lõualuu, mis liiga vabalt ühele ja teisele poole liikus.

"Ilma silmata saab ta hakkama, aga võtan ta siiski kaasa, et röntgen teha. Tundub, et ta pääses, aga tahan täiesti ikka kindel olla", ütlesin kitsele abi otsinud Marian Poimiole. 


Neidis laenas mulle ka oma transpordipuuri, kuhu metsaasukas paigutada ja see näitab ilmekalt "ma tahan loomi aidata"-vabatahtlike valmisolekut ja varustustaset, mis jääb alla igasuguse arvestuse. Sõit Sõle loomakliinikusse möödus rahulikult, aga röntgeniruumis kaotasin korraks valvsuse ja siis jooksis see sokuke verd pritsides mööda seinu ja lage. Jube lugu! Veel jubedam oli diagnoos ja päästa ei saanud seda vaest hinge enam kuidagi vaatamata sellele, et väga soovisime. Endal elektriliinis tiiva küljest ära lennanud piiritaja läks talle seltsiks, aga hää uudis on see, et ülejäänud neli piiritajat lendasid kenasti omi linnuasju ajama.

Kõike kaarte ma ei avanud mis ja kuidas toimuma hakkab, aga küll ma räägin sellest siis kui aeg on küps ja masinad reaalselt ringi vuravad. Olen juba kuulnud jutte kuidas Valner keerab loomade kaitsmise rahamasinaks, sest ma olevat ju kaitsnudki elukaid ainult papi pärast. Mida ma oskan öelda? Teil on jälle õigus ja esimese aasta planeeritud kasum on 32 miljonit eurot ning lõviosa sellest katab hulkuvate kasside-koerte Koera restoranile müümine.

Tegelikult on asjalood muidugi vastupidi ja enda, sõprade ning sponsorite raha kulub alul hunnikutes nagu see oli ka seltis ja liidus. "Ma tahan loomi aidata"- kaunishinged arvavad mõistagi, et kõik siin ilmas, ka organisatsioonide tõus ning langus, on tasuta. Viimane vist tõesti on. Enamus inimestest saab aga siiski aru, et iga viimane kui liigutus ja väiksemgi plakat, rääkimata autode varustamisest, maksab. Minu unistus ja minu riskid. Sestap jätkangi palju väiksema seltskonnaga, aga palju operatiivsemalt.

"Vahetame 10 radioaktiivset meest 3 aktiivse vastu!", viskasid Ukraina naised pärast Tšernobõli õnnetust nalja kui kunagi sealmail asjatasin. Mina lähtun umbes samast põhimõttest ja milleks loomadele praegused gängi 150 vabatahtlikku kui enamus neist vaid nimed paberil on ega kunagi kohale ei jõua? Parem ikka 50 aktiivset tegijat kui suur mass tühja juttu ajavaid suid. Eks ole?

Te olete mind juba üle 11. aasta nii loomakaitse seltsis kui -liidus toetanud ning loodetavasti jätkub see ka Loomapäästegrupis olles. Sisetunne ütleb, et sellestsamusest "loomapäästegängist" saab kõige vingem organisatsioon, kellele loomadega seotud hädade puhul loota saab. Ma vähemalt annan parima, et see nii läheks. 

Loomulikult on selles skeemis väga tähtis osa ka vabatahtlikel, kelle ülesandeks on üle vaadata need loomad, kelle elu ohus pole ja seega ei pea ka sekundipealt kohale tormama. Ka otsene loomapääste on juhtidele tasustamata ning annetused kuluvad reeglina kütusele ja loomade ravile. Masinad ise pakuvad aga erinevaid teenused ja juhid teenivad oma palga teistmoodi loomi ja inimesi aidates välja. 

Selline OÜ ja MTÜ koostöö tundub momendil ainuvõimalik, sest riikliku teenust niipea loota pole. Tegelikult pole sel ka mõtet, sest enamus ajast passiksid ju juhid niisama, sest ega need loomad ka pidevalt autode alla jää ju!

"Valust vabaks! Ainult kriitiliste loomade kiire päästmine ja ei midagi muud!", on see, mida ma teha tahan ja ka teen. Võibolla ma ebaõnnestun, aga ma vähemalt proovin omi unistusi ellu viia. 

Esimene etapp on päästegäng, teine hobuste taastustallid ja kolmandaks päris enda loomakliinik, milles loodan rida uuendusi, mida täna Eestis veel pole. Viimane polegi tegelikult utoopia ja selleks on vaja vaid hoonet ja umbes 100 000 eurot remondiks ja tehnika soetamiseks. Köki-möki, sest ega raha ju maamunalt kadunud pole!

Laskume aga nüüd unistamisepilvelt maa peale tagasi ja maksame algatuseks ära vähemalt viimased kliinikuarved. Mina tänan ja rokime uue lipu all loomade-lindude eest võimsamalt kui siinmail eales nähtud vägevalt edasi! Loomapäästegrupp MTÜ infoliiniks on kuni lühinumbri võtmiseni paljudele juba tuttavaks saanud 53 230 230 

Toetage ikka neid, kes reaalselt kohale jõuavad ja reaalselt abivajajate eest ka hoolitsevad, mitte "tahan loomi-lapsi-vanureid aidata" - muinaslugude vestjaid! Nad on toredad inimesed, aga tolku neist pole. Kui nemad tahavad vähemalt sõnades loomi aidata, siis mina ei taha! Ometigi ma seda kirujate kiuste teen, sest riigi poolt vastavat "teenust" pole ja vingumise-kirumise asemel püüan natukenegi olukorda leevendada. Loomulikult ei tule kõik nii välja nagu sooviksin, aga "parem pool rehkendust ära teha" kui see üldse tegemata jätta! 

Täna mul on plaan  ja loodetavasti see õnnestub. Aastake poolteist tagasi mäletavasti meist Katrin Lehtveer'iga "paari" ei saanud , aga tandemina oleme loomi päästnud vägagi edukalt. Nüüd see koostöö uue lipu all jätkub ja ta on lubanud sama tublilt edasi toimetada ning toetab uusi arenguid kahe käega. Võtke eeskuju ja pärast lahkuminekut ei pea ilmtingimata teist vihkama ja rusikat põues hoidma. 

Hoidke Loomapäästegrupile pöidlaid-varbaid ja loodetavasti annavad ka nii maapealsed kui taevased Jumalad sellele projektile oma õnnistuse.

Loomapäästegrupp MTÜ
EE437700771003183318
Vigastatud loomade ravikulude katteks