1889 avati Pariisis Eiffeli torn ja tänavatel vurasid juba ka autod. Maarjamaal käidi samal ajal mõnel pool alles kasetohust viiskudes ja selle ajaga võrreldes on eestlased tõesti teinud totaalse arenguhüppe edasi.
Ometigi näib väga suur osa sellest meie „arenenud ühiskonnast“ oma mõtlemisega olevat alles selles perioodis, mil prantslased „rauast torni“ sisse pühitsesid. Selle ilmekaks näiteks on suhtumine loomadesse."
Nii algab mu ajakirja "Mari" tänavuse kevadnumbri tarbeks kirjutatud arvamuslugu ketikoerte närusest elust.
Kett või võimalik koera surm on must-valgelt maailma nägevate kodanike ainukesed variandid ning püüa sa neile vastu vaielda! Nad panevad su enese ka kõhklusteta ketti teistsuguse seisukoha pärast!
Keegi peab aga kunagi suu lahti tegema, kuigi eriti tervislik ja populaarne see ei pruugi olla. Keskaajal tarisid targad "valged inimesed" vallutatud maadest siia teistmoodi väljanägemisega põliselanikke. "Kas nad on ka inimesed ja neid peaks vastavalt kohtlema?", pidasid haritud pead tõsimeeli aru. "Nad pole valu ja hirmu tundvad olendid nagu meie!", oli enamuse arusaam.
Naised, naised, naised! Needsamused armsad naised said Ameerikas valimisõiguse alles 1920 kui mälu mind ei peta. Rahvusvahelise õiguse osaks muutus see põhiõigus alles 1948 ehk sisuliselt eile! Sellele eelnes totaalne masside vastuseis ja targem oli vait olla! "Naise koht on kodus koristada, süüa teha ja laste eest hoolitseda! Mitte mingil juhul ei tohi naisi tööle lubada!", oli paljude meeste kindel veendumus. Teisitimõtlejaid taoti ja mõnitati isegi leheveergudel nagu jaksati. Täna ahistavad tollased ahistatud ise nagu oskavad ja karma teeb oma tööd täiega!
Kus on võimalik tänapäeval kõige kiiremini pälvida masside viha ja isegi surma saada? Ilmselt Afganistanis. Ei usu? Aga minge Kabuli keskväljakule ja karjuge täiest kõrist, et naine on samasugune inimene nagu mees ja vajab samasuguseid õiguseid! Seejärel pange stopper aega mõõtma ja vaadake kaua te veel elate?
"Lääne kultuuriruumist ülevõetud arusaamad ja naistele absurdsete õiguste andmine lõhub traditsioonilise Afganistani perekonna!", rõhutas teleintervjuus lugupeetud meesparlamendisaadik. Väsinud nipsaka naisajakirjaniku küsimustest, ütles härra kaameraväliselt oma kolleegile, et see "tutt" tuleks afgaanile mehele panna ja küll ta pärast seda vait jääb kui mees temalt nina ära lõikab!
Muide, abikaasa tapmine ja naiselt häbistamise märgiks nina ära lõikamine on seal riigis mehe põhiõigus! Ma ei kujuta ette, kuidas see võimalik on, et keegi suudab kelletki mingi kehaosa ära lõigata?! Värdjad! Sadistid! Meil nii õnneks ei tehta, aga üks lihunik raius mõnda aega tagasi pea alati elusalt lehmalt enne tapmist saba! Värdjas! Sadist! Täna pussitab üks Hiie küla loomaomanik enne tapmist oma ohvreid! Värdjas! Sadist, aga ootan huviga, mida politsei taolisest asjast arvab?
Aasta võis olla umbes 2010 kui arutasime Riigikogu Maaelukomisjonis metsloomade tsirkuses keelamist ning tõin oma jutu ilmestamiseks needsamad eelloetletud näited.
"No Valner, ärge siin ikka naiste ja loomade õigusi nüüd küll võrdlema hakake!", pahandas üks praegune proua minister. "Kas on üldse tõsikindlalt teaduslikult uuritud, et kassid ka valu tunnevad?"
"Ma ei võrdlegi õigusi vaid tõin näite ühiskonnas valitseva meelsuse muutumisest."
"Loomakaitsjad on äärmuslikud tegelased, kes ei taju reaalset elu eriti selgelt! Nende nõudmised on absurdsed", hüüatavad mõned poliitikud.
"Ohh sa raisk! See on tark poliitik ja teda tasub valida!", kiljub vaimustunud pööbel. "Loom ei tunne valu ja söögiks mõeldud! Loomulikult keedame me vähke, sest nii on miljoneid aastaid tehtud. Loomulikult peab koer ketis olema, sest seal on nad miljoneid aastaid olnud! Loomulikult me uputame kassipoegi ja kutsikaid! Nii on alati tehtud ja eluvõõrad loomakaitsjad käigu per**e! Loomulikult viin ma peni metsa ja seon puu külge kui mul teda rohkem vaja pole! Nii on alati tehtud. Vanasti viidi lapsigi!"
Ühiskonnad võivad areneda ühes või teises suunas. Meie võime taas nõidasid avalikult põletama ja inimesi Raekoja platsil piinama hakata. Me võime aga ka loomade kannatusi vähendada. Sirvisin hiljuti meie seadusandlust ja ma tahaksin muuta lausa 46 punkti enne kui loomakaitsest lõplikult jalga lasen ja oma elu elama hakkan. Võib-olla kõike pole muuta vajagi, sest ega minagi kõike läbilõhki tea, aga nendel teemadel sooviksin ma vähemalt arutleda. Vastava palve saatsin ma ka liidu kaheteistkümnele juristile:
"Istume maha ja mõtleme asjad läbi. Esitame korraliku eelnõu ja teeme maailma kõige parema Loomakaitseseaduse, mis kõikidele teistele eeskujuks!"
Ma ei kahtlegi, et kõik need loomakaitsepunktid kunagi reaalsuseks saavad ja tänased "lollid loomakaitsjad" suurele massile ühtäkki enam nii lollid ei tundugi. Kaua sellega aega läheb? Aga paneme kellad käima. 2018 võttis mingi minunimeline vennike julguse kokku ja häbistamise kiuste rääkis avalikult koerte ketis pidamise keelustamisest. ja nüüd hakkame aastaid või -kümneid lugema. Tänan lugemast, mõelge ikka kaasa ja ärge niisama sappi pritsige! See ei lähe mulle nagunii korda, sest tegelikult pean mina hoopis teid loomavihkajad ja -piinajad vaimselt alaarenenuteks! Vat nii ja nüüd kiruge mu tuju heaks!
