"Kõikide pühakute päeva dilemma"

Homme on Kõikide pühakute päev. 1 novembril 260 aastat tagasi toimusid aga Portugali pealinnas Lissabonis hullud lood. Nagu teada toimus sääl siis üks selle mandri hullematest maavärinatest ja see lammutas pea terve linna absoluutselt maatasa. Sellele järgnes hiiglaslike lainetega hüper-super-mega-tsunami ning kõikse lõpuks pääses tuhandetest kirikutes süüdatud küünaldest valla ka kogu linna hõlmav hiiglaslik hüper-super-mega-tulekahju. Säh sulle pühakuid ja nende päeva!

Mõistagi hakkasid kohe hirmutegusid tegema ka vanglamüüride vahelt põgenenud pätid ning mõrtsukad, kes rüüstasid, vägistasid ja tapsid nagu jaksasid. Ühesõnaga täielik põrgu! Olgu kohe öeldud, et enamus Lissaboni veerand miljonist elanikust viibis sel ajal kirikutes hommikusel missal. See oli ka loomulik, sest tollase Euroopa uhkeima metropoli elanikud olid vagamatest vagamad jumalakummardajad. Kuskil 50-60 tuhandele inimesele jäigi see paraku viimaseks missaks. Elu suudab aga ikka ja jälle üllatada ning kuigi paduusklik linn oli ühes oma uhkete losside, kirikute ja elumajadega sõna otseses mõttes maa pealt pühitud, siis mingid hooned jäid ometigi puutumatutena püsti.

"Suur uudis! Chihuahuad pärinevad tegelikult Eestist!"

Maailma väikseima koera chihuahua pärinemise kohta pajatatakse erinevaid teooriaid ja kõige levinuma kohaselt olla siis need vahvad semud pärit Mehhikost, kus nad olnud rikaste indiaanlaste „pühad koerad“. Koeratõu ajalugu ulatuvat 3000 tuhande aasta taha. Nii vähemalt väidetakse. Ahahaa, lubage naerda! Lora puha ja tegelikult on chihuahuad pärit hoopis Eestist. Juhatasin just nädalavahetusel Haapsalu lossimüüride vahel arheoloogilisi kaevamisi ning leidsime üsna mitu väikest skeletti. Loodus- ja loomatargad arvasid, et küllap on tegemist kunagi Läänemaad hirmu all hoidnud Haapsalu hiidroti maiste jäänustega. Aga minu kogenud silma juba ei peta, sest leitud skeletid olid liialt sarnased tänagi elavatele chihuahua luustikele. Saatsin need laborisse ning sealsed asjapulgad kinnitasidki minu seisukohta. Edasi hakkasin uurima kirikuraamatutest ning linnaarhiivist ja mis siis välja tuli? Välja tuli see, et pimedal keskajal on isegi paavsti püha jalg meie emakest maad puudutanud ning ta peatus tollal Haapsalu piiskopi linnuses. Linnuses elas ka palju pisikesi kasse, keda kutsuti „ahjualusteks“, sest ööseks pugesid nad ikka ahju alla sooja. Nende kasside töö oli peaasjalikult hiirte ja rottide nahka pistmine. Vaiksed loomakesed suurt kära ei teinud ning sestap olid nad ka munkadegängi suured lemmikud. Päris pühadeks loomadeks neid paraku siinmail ei peetud.

"Numbrifriik"

Eelmisel laupäeval piirasid mind Russalka ristmikul kolm masinat, mille numbrid olid 666! Arvasin, et lihtsalt õnnelik kokkusattumus või ehk esimene märk härra Saatana saabumisest. Väga naljakas ja sõidan mina aga edasi ning Pirita Selveri juures kimas veel kaks 666 märki kandvat isendit mööda. Vat see oli juba huvitav, aga suuremast masendusest päästis ehk see, et pärastlõunal sattusid mu teele tervelt 7 autot, mille numbrilaual ilutsesid 777!

"Loomapiinaja Rando sai vanglast varem välja ja muutis kohe nime!"

Alles see Rando Randma oli pisike kut püksinööp ja läks vuta-vuta Kabelimäest üles oravaid piinama, aga tänaseks kenaste karistus kantud ja kinnimajast väljatuleku jaoks oli 16 oktoobril aeg igatahes küps, mis küps. Ringkonnaprokurör teadis omalt poolt ilmselt lisada, et tegelikult on Randol ka hää süda ja küllap seetõttu loomapiinaja ka varem välja lasti!

"Sütiste tee 35 maja ees elab koer autos!"

Mina armastan oma koera niipalju, et ostsin talle uue kuudi. Ma armastan veel rohkem ja ostsin enda penile kahetoalise kuudi! „See pole midagi! Ma armastan enda kutsat niipalju, et ostsin talle kuudi asemel hoopis auto!“, umbes niimoodi võib vast mõelda see Tallinnas, Mustamäel elav perekond küll. Ja eriti tore on see, et taoline elutarkus (koera koht on autos) antakse kenasti edasi ka pisiperele. Turvatool on masinas igatahes täitsa olemas ning küllap siis selles elamises ka vähemalt üks allameetrimees elab, kes vanematelt eelseisvaks eluks eeskuju võtab.

"Uude koju saanud Boss hüljati ning ta sattus varjupaika"

Kurb, aga tõsi, sest Bossi nimeline vahva kutsa on teisel ringil kodu otsimas. Mõned kuud tagasi vahendasin nii mina kui loomakaitse liit üht koduotsimiskuulutust ja keegi Cessica Mölder soovis seda rõõmurulli endale ning lubas talle armastavat kodu pakkuda. Jutuks hää küll, sest nädalapäevad tagasi viis see neidis Bossi „korraks“ oma sõbra Ergo juurde hoiule ja sinna ta vaesekese jättiski. Hää muidugi, et metsa puu külge surema ei viinud, aga nõme temp kuidagi ikkagi. Täna Cessica enam Ergo kõnedele ei vasta ja ka feissaris blokkis heasüdamliku sõbra ära. Nii et otsad vees ja jamagu Ergo selle koeraga edasi või tehku mida tahab. Soovitasin mehele, et ärgu Bossi enam talle tagasi andku ning otsigu pigem uus kodu ja paremad peremehed. Nii et aidake ka kaasa ja jagage seda kuulutust ning äkki õnnestub üheskoos Boss jõuludeks ikka päris koju sebida.
Cessica Mölder. See nimi tasuks mõistagi meelde jätta, juhuks kui ta järgmine kord jälle peaks jälle kellegi juurde lemmiklooma lunima tulema.

"Tutvumiskuulkutused"

Eestlased olevat kalgid, külmad ja osavõtmatud. Vale puha ja lugege selle tõestuseks kasvõi tutvumiskuulutusi ning siis näete ka ise oma ihusilmaga, et absoluutne enamus meist on abivalmid, töökad, kohusetundlikud, hoolivad, armastusväärsed, lahked jne jne.

Lugesin ka mine siis neid kuulutusi ning veendusin veelkord, et elan lausa maapealses taevas, inglid puhta ümberringi lendlemas. Hing täitus rahuolu ja turvatundega. Südamel hakkas ka kohe kuidagi soe kui ühtäkki hakkas silma kuulutus, milles keegi naisterahvas ilma igasuguse valehäbita kirjutas enda kohta, et on bitch-lits-witch kuubis, kes ei hoolivat kellestki ega millestki. Lisaks panevat ta ka tina nagu parm, tossavat nagu korsten ja mehi olevat tal olnud niipalju, et enne minevat Issanda päike looja kui nende loetlemisega lõpule jõuaks. Nagu sellest veel ei piisaks, siis väitis ta et on hariduseta vana kortsus paks lehm, kes söögilauas matsutab ja peeretab. Loomad ja lapsed ei meeldivat talle ka!

Asi tundus kahtlane, aga mind juba ei peta ning otsustasin kontrollida. Saingi temakesega siis kokku ning mida ma nägin? Kohtingule tuli igati sale ja kombekas daame. Võõrmaised keeled puhta suus ja viisakas oli ta ka. Kodu oli puhas, vaaritas maitsva õhtusöögi ja ei matsutanud ta söögilauas ühti! Ohh seda tähelepanuvajadust ja meeleheidet, aga nagu juba mainitud, siis mind juba ei peta - inglite keskel elades pole lootustki leida mõnda langenud hinge!