Eesti zookauplustes peetakse eksootilisi loomi väga halbades tingimustes ning ohtlike võõrliikide vabadusse laskmine ohustab meie loodust, kirjutavad Eestimaa Loomakaitse Liidu president Heiki Valner ja Eestimaa Looduse Fondi vabatahtlik Eneli Kristenbrun.
Kui mõne aastakümne eest pakuti zookauplusest heal juhul akvaariumikalu ja hamstreid, siis nüüd ilutsevad riiulitel sellised imeloomad, mida isegi poemüüjad pole varem näinud. Sisalikud, maod, aarad, kilpkonnad ja rohtlahaukurid on vaid tühine osa valikust.
Uued «lemmikloomaliigid» on poed vallutanud ja jõudnud ka loomaomanike kodudesse. Loomakaitsjate hinnangul on aga suur osa meil peetavatest eksootidest õnnetud, haiged ja stressis. Kõik algab juba poest, kus ei suudeta liigiomaseid tingimusi tagada. Elukad on tihti ebasobivates puurides ja neile ei anta sobivat toitu.
Jagan siin omi mõtteid elust ja loodusest. Palju pajatan ka oma suurtest sõpradest loomadest. Teinekord viskan aga niisama villast, kuid loodan, et hea lugeja oskab lorajutu ikka ää tunda. Sellest blogist ei leia te hoolikalt valitud sõnu ning kui asjad on omadega ikkapees, siis nii ka kirjutan. Olen nagu olen ja vaevalt enam muutun. Ma ei proovigi sulle ega kellegile teisele meeldida. Nüüd tead vähemalt arvestada ja loodetavasti pikka viha ei pea kui mõni mu jutuke või arusaam vastumeelt on.
27 aprill 2012
17 aprill 2012
"Saaremaa hundivabaks! Tallinn saarlastevabaks!
Saaremaal näikse olevat kõige suuremad probleemid igasugu elukatega. Kas asi on liigses koduõlle tarvitamises või tont teab milles, aga hädakisa kostub juba pealinnani ja vaata, et kaugemalegi veel.
Küll hundid murravad lambaid, metsanotsud songivad aedu, metskitsed lõhuvad heinapalle ja jänesed järavad õunapuid. Rebased tungivad linna ja kajakad lasevad õlale, rändlinnud peatuvad põldudel ning kormoranide ja hüljeste agressioonist kohalike kalurite vastu ei tasu vast rääkima hakatagi. Kui siia lisada ka hulkuvate koerte ja kasside hordid, siis tundub vägisi, et saarlased on osanud asjad ikka väga käest lasta ja ei saa oma tillukese saare valitsemisega kuidagi hakkama.
Küll hundid murravad lambaid, metsanotsud songivad aedu, metskitsed lõhuvad heinapalle ja jänesed järavad õunapuid. Rebased tungivad linna ja kajakad lasevad õlale, rändlinnud peatuvad põldudel ning kormoranide ja hüljeste agressioonist kohalike kalurite vastu ei tasu vast rääkima hakatagi. Kui siia lisada ka hulkuvate koerte ja kasside hordid, siis tundub vägisi, et saarlased on osanud asjad ikka väga käest lasta ja ei saa oma tillukese saare valitsemisega kuidagi hakkama.