"Jälle üks kajakas!"

Umbes nädal tagasi helistas mulle üks õnnetu naisterahvas, kes kirjeldas pealt nähtud õnnetust.
Naine oli just väljumas Toompeal asuvast vene kirikust, kui kiriku eest sõitis mööda auto, mille alt lendas välja kajakas. Lind jäi tiivad laiali keset tänavat lamama, kuid eluvaim oli tal veel kindlalt sees. Keegi lähedal olnud inimestest tõstis linnu Riigikogu hoone esise parkimisplatsi serva ning sinna ta siis jäigi.
Minuni jõudis teade umbes tund pärast juhtunut ja ka mul läks aega, et välja sõita umbes tunnike. Nende kahe tunni jooksul oli mulle helistanud ainuke naisterahvas, kes üldse linnu pärast telefoni toru haarata viitsis. Koht ise oli ju aga väga rahvarohke ning piinlevast linnust sõitsid selle aja jooksul kindlasti mööda nii mõnedki rahvasaadikud.
Kui kohale jõudsin, seisis linnu kõrval hulk turiste, kes silmitsesid ühtmoodi huviga nii vigast lindu kui kõrval olevat kirikut. Keegi oli linnule noka ette ka natuke saia poetanud. Millegipärast paneb selline ükskõiksus mind ikka veel imestama. Arvasin, et ehk siis on teated läinud Keskkonnaametile või Päästeametile, kuid ka nemad vastasid mulle, et keegi pole selle linnu pärast helistanud. Huvitav, kui linnu asemel oleks maas vedelenud laps, kas siis oleks teatajaid rohkem olnd?
Edasi suundusin linnuga kohe Kiirabi kliinikusse, kus ta kahjuks selgroo vigastuse tõttu suri.

"Luik ja pistrik"

Luik jõudis minuni laupäeval. Sõitsin talle Käravetele järele, sest teate kohaselt tundus ta üsna kehvas seisus olevat. Lindu nähes ilmnes, et tegemist on väikeluigega, kes on meie luikedest kõige haruldasem ja ka mujal kiirelt väheneva arvukusega. Linnul oli jalas rõngas, millelt selgus, et mingil ajal on ta külastanud ka Hollandit. Täpsemat infot rõngastuse kohta peame veel ootama. Vigastused olid seekord üsna kummalised. Peal oli vana haav ja seljal pisike sulgedeta laik. Ilmselt probleeme tekitaski see peahaav, sest ka silmades oli märgata verevalumit. Lind sai kliinikust kaasa vajalikud ravimid ja suundus edasi Imeloomade seltsi. Loodame,et linnuke suudab kevadeks täielikult taastuda ja saab siis liigikaaslastega jälle ühineda teel pesitsuspaikadesse.

"Jälle metsaasukatest"

Vahepeal pole pikalt midagi kirja pannud aga loomulikult ei tähenda see seda, et midagi põnevat pole juhtunud. Siilike elab nüüd Imeloomade seltsis on kosub jõudsalt. Ka haav hakkab paranema ja paistab, et temaga saab tõesti kõik korda.
Muudest elukatest on põhilised abivajajad olnud aga ikka kajakad, kajakad ja vahele ka mõni vares ja tuvi.
Vähe põnevamad tegelased on olnud aga üks põhja- nahkhiir, kes leiti Lasnamäelt maast lamamas ja kes järgmisel õhtul ilusti minema lendas ja üks õnnetu sõtkas, kellel kahjuks nii hästi ei läinud. Sõtkast oli nimelt keegi suurema tüki seljanahka ära hammustanud ja paraku tema ei paranenud.

"Surmamõistetu lemmikloomaks?!"

Elu tahab elamist ja äri tahab ajamist. See on selgemast selgem. Ka piimaäris käib halastamatu võitlus ja tootjad peavad otsima aina uusi nippe, kuidas oma kaubast lahti saada. Ühed suruvad piima imetillukestesse pudelitesse, lisavad sinna „imebaktereid" ja kröönivad mitmekordse hinna. Teised valivad aga reklaaminäoks suuresilmse vasika ja löövad nunnumeetrid põhja.

Üks vana teema ka vahele

Juba jupp aega tagasi potsas meie postkasti kiri, mille osas meie ametkonnad midagi teha ei suutnud. Paraku loomakaitsel puudub ka vägi kiirelt seadusi muuta ning kontrollorganeid tegutsema sundida. Inimese mure jäi meile aga meelde ja tahaks tehtud ülekohtu siis vähemalt siingi avaldada.  Toimunu kohaks oli Põlvamaa Mikitamäe vald. Kiri ise siis selline:

Valner: "Eesti loomakaitse on alles lapsekingades"

Eesti Loomakaitse Liidu presidendi Heiki Valneri hinnangul on Eesti loomakaitse alles lapsekingades, arvestatav survegrupp puudub ning reaalne tegevus piirdub vaid üksikute loomaliikide kaitsega.

Eesti Loomakaitse Liit (ELL) taasasutati täpselt aasta tagasi ning praeguseks on liiduga Valneri sõnul liitunud kaheksa organisatsiooni. Käesolevaga kuuluvad ELLi liikmeskonda viit loomade varjupaika koondav Varjupaikade MTÜ, MTÜ Auh, Imeloomade Selts, Balti Herpetoloogia Ühing, Eesti Chihuahua Klubi, Liivahiirte Selts, Hobuabi MTÜ ning Assisi Fransiscuse Selts.

"Siil, vares ja tuvi"

Tänane päev tõi mu teele varesepoja, kelle eest küll vanemad jätkuvalt hoolikalt hoolt kandsid, kuid kelle sabasuled ei võimaldanud tal sugugi lennata. Pika hüplemise tagajärjel oli ta kaotanud ka tiivasulgede otsas ja looduses ta enne järgmist sulgimist kindlasti hakkama ei saa. Õnneks oli Imeloomade auto ka sobilikult kohe kodupoole teel ja nii sain ta kohe ka sinnasuunas teele panna. Loodetavasti järgmisel suvel saab ta juba koos liigikaaslastega normaalset vareseelu elada.

Tuvi lugu on aga natuke keerukam. Paraku on ka Eestis nõme komme pulmade ajal paar valget tuvi lendu lasta. Linnud pärinevad enamasti Läti ja Poola suurtest tuvilatest ja linnud ei maksa pea midagi. Õnnelik noorpaar laseb linnukesed lahti ja unustab nad. Mis edasi saama hakkab on aga olelusvõitlus. Puuris elanud lind ei oska omale loodusest sööki otsida, ei oska karta koeri ja kasse ning inimesi ning valget värvi sulestikuga kummaliselt käituv lind on väga tihti sihtmärgiks ka varestele ja kajakatele.

"Musträstas, mink ja kilpkonn"

Eilse õhtu lõpetasin jälle Loomade Kiirabi kliinikus. Üks kass oli kätte saanud musträsta ning teda tõsiselt räsinud. Linnukesel oli aga eluvaim sees ja vaatamata kitkutud sabasulgedele ja nahahaavadele seljal, arvas lind, et tema tund ei ole veel tulnud. Et tema taastumist natuke kiirendada otsustas tohtrihärra selja kokku õmmelda ja anda linnukesele veel üks võimalus kunagi jälle vabana avarustes ringi lennelda. Ees on küll veel pikk paranemine ja veelgi pikem uute sabasulgede ootamine, kuid omalt poolt oleme teinud kõik, et linnuke paraneda saaks. Täna kolib rästas Imeloomade Seltsi, kus taastumine täie hooga pihta saab hakata
Eelnev päev oli aga samuti täis põnevaid kohtumisi.

Eestimaa Loomakaitse Liidu seisukoht Marge Arumäe õigeksmõistmise osas– käed eemale loomapiinajatest!

Pahatihti annab kohtupraktika õiguse loomapiinajatele. Võidu on kohtumenetluses saavutanud juba Mirek Matikainen ning talle järgnes edukalt Marge Arumäe. Eestimaa Loomakaitse Liidu (ELL)  ja Eesti loomakaitse Seltsi (ELS) hinnangul on Marge Arumäe õigeksmõistmine kogu ühiskonna ja avalikkuse õiglustunnet sügavalt riivav ning sillutab teed nii praegustele kui tulevastele loomapiinajatele.

“Eesti kohtusüsteem on muutumas rahvast lõbustavaks tsirkuseks või võistluseks, kus ei taastata enam õiglust vaid kuulutatakse välja võitja. Selline kohtupraktika kahjustab kohtute usaldusväärsust ning loob soodsa pinnase PETA-sarnaste ühenduste tekkimiseks, mis võtavad kohtumõistmise enda kätte. ELL-le teadaolevalt ei olnud ka Mirek Matikaineni ja Marge Arumäe juhtumite puhul palju puudu omakohtust” nentis Eestimaa Loomakaitse Liidu juht Heiki Valner.