Jagan siin omi mõtteid elust ja loodusest. Palju pajatan ka oma suurtest sõpradest loomadest. Teinekord viskan aga niisama villast, kuid loodan, et hea lugeja oskab lorajutu ikka ää tunda. Sellest blogist ei leia te hoolikalt valitud sõnu ning kui asjad on omadega ikkapees, siis nii ka kirjutan. Olen nagu olen ja vaevalt enam muutun. Ma ei proovigi sulle ega kellegile teisele meeldida. Nüüd tead vähemalt arvestada ja loodetavasti pikka viha ei pea kui mõni mu jutuke või arusaam vastumeelt on.
27 mai 2010
"Rähnipoeg väsis lihtsalt ää!"
Sai kunagi ka seesuguse tegelasega Nõmmel trehvatud. Istus teine keset kõnniteed ja ei huvitanud teda hiiglaslikud mööda kõndivad jalad ega nuuskiv koeranina. Asi tundus kahtlane, sest politseinike lemmiklinnud ehk „koputajad“ reeglina maapinnal ringi tuuselda just ei armasta. Alul arvasin, et küllap on vastu akent lennanud ja veits uimane. Pelgasin, et äkki mõni ninapidi moblas passiv kahejalgne astub ta laiaks ja sestap korjasin rähnihakatise kaasa. Koos läksime turule ja üks mammi andis meile lahkesti pappkarbi, mis oli ajutiseks pesaks ja transpordiks igati sobilik. Mõne tunni pärast arvas tegelane aga, et on minekuks valmis ja ära ta lendaski. Ei mingit tänamist ega kirglikku hüvastijättu. Kaabakas selline! Tont seda teab miks ta just nii ohtliku koha peale maandus, aga ilmselt rähnilaps hindas veel oma võimeid üle ja väsis lihtsalt ära. Nii et ärge imestage kui praegusel ajal peaksite väikeste sulelistega kasvõi keset linna kokku saama ja visake teinekord pilk ikka ka jalgade ette - iial ei või ju teada, kes keset trotuaari parasjagu väikest puhketundi peab.