31 märts 2018

"Minu nimi on Valner, Heiki Valner. Ostan kutsikaid kokku!"

"Mu nimi on Bond, James Bond", on kuulus lause, mis filmist rahva sekka läinud. Umbes midagi taolist pidin kasutama ka ise kui eile taas ärimeheks kehastusin. Kutsikaärimeheks nimelt, aga kõik muu toimus peaaegu nii nagu paremates James Bondi filmides. 

Eesti loomaärikad annavad väljamaa spioonidele igatahes silmad ette - varjatud telefoninumbrid ja salatsemine. Erinevad autod ja variisikud. Totaalne konspiratsioon ja isegi viimasel hetkel jooksutatakse "ostjat" mööda erinevaid kohti, kus siis koerabeebit lõpuks näidatakse. Meil aga aega ja vabatahtlike küll ning seetõttu saame seda janti rahulikult kaasa teha!

Sellele eelnes muidugi nädalake-paar pinna sondeerimist ehk üsna jabura jutu kuulamist koerte päritolu, tervisliku seisundi, dokumentide saamise/mittesaamise kohta jne. Sellega tegelesid aga juba teised inimesed, sest minu hääl on liiga äratuntav.


Kust saab kõige paremaid, usaldusväärsemaid ja tervemaid kutsikaid? Õige. Bensujaamast. Napakad! Ostke alati bensujaamast paari-kolme soti eest kutsikaid, siis raisake ravi peale 600-700 ja kui teil veab, jääb pisike äkki ehk isegi ellu. Pahatihti ei vea! Seejärel helistage aga mulle või saatke kiri Loomakaitse Liidule:

"Raha pole minu jaoks oluline, aga kutsikas suri ära. Seetõttu tahaksin raha selle petise käest ikka kätte saada või andku uus koer!"

"Kellelt ostsid?"

"Ei tea!"

"Kus ta elab?"

"Ei tea, bensukas saime kokku!"

"Lepingu tegid?"

"Loomulikult mitte?"

"Mis ta number on?"

"See ei tööta enam! Ei tea!"

"Autonumber?

"Ei vaadanud?"

Palju õnne idioodid ja tänu teile teenis keegi just raha ning üks ilmsüüta loom sai/saab võib-olla surma! Ärge hiljem halage ja hämage mulle, et raha pole oluline! Ärge kiruge ka loomakaitsjaid, et nood kohvipaksult ennustada ei suuda ja seda va krabisevat tagasi ei too. 

Muide, ka politsei ei suudaks taolise pealiskaudse paskinfo põhjal midagi teha ja õige ongi, sest LOLLIDELT tulebki raha ära võtta! Ausalt öeldes ei saa ma üldse aru miks pätid narkotsi või relvi müüvad? Tõupenid ja tõukassilaadsed toovad ju sama hästi sisse. Lisaks puuduvad absoluutselt igasugused riskid vähemalt siinpool piiri! 

Tegelikult teavad seda pea kõik "ihaldusväärse tõulooma" odavalt soetajad, sest sellest on räägitud juba aastaid. Aga nii kaua kui leidub riskijaid ja õnnemängijaid, a la äkki mina saan terve looma, pole selle äri lõppu ette näha. Piraatkauba vastu võitlevad terved riigid, aga nii kaua kui on nõudlust, seda ikka toodetakse ja jäädaksegi tootma! Neverending story ja kõik on loogiline! Läheme oma kustikaostujamaga aga edasi. Loomulikult läksid inimesel silmad suureks kui mind nägi!

"Tõmbasid mu vahele?

"Ma ei tea, ütle seda sina kas tõmbasin?"

Vestlesime uhke pool tundi või rohkemgi üle kümne aasta koeri müünud daamega. Pisike 260 eurot maksev toy-terjeri hakatis puges mu hõlma alal peitu ja viskas silma kinni. Naine vahepeal nii nuttis kui naeris, nii ähvardas kui anus. Olgu igaks juhuks ära mainitud, et kõik toimus väga rahulikult või võiks öelda, et isegi sõbralikult.

"Võtad koera minult ära nüüd või?"

"Ma pole mingi koera ära võtja vaid tahaksin veenduda, et ülejäänud kutsikad terved on."

"Oma koju ei lase ma kedagi! Igasugust rahvast liigub ja äkki mõni paneb elamisele silma peale."

"Kui sa  nii ütled, aga asi on vast ikka rohkem selles, et sind pärast üles ei leitaks! Eks ole?"

"Mul pole rohkem kutsikaid!"

"Ära plära! Kus see yorkie on, kellele sa enne näitamist lõhnaõli peale valasid?"

"Ma polnud jõudnud teda veel ära pesta!"

"Kui nad just sita sees elama on sunnitud, siis tuleb muidugi pesta, aga muidu ma ei näe vajadust. Kus ta on?"

"Kodus ja temaga on kõik korras."

"Aga vat ei usu enne kui oma silmaga näen."

"Hästi. Ma näitan, aga sel juhul kui sa mind risti ei löö ja aadressi ei avalda."

"See sõltub ikka sellest, mida ma näen. Kui nad ikka verd situvad ja haiged on, siis ma küll vaiki ei ole!"

"Kas sa tõesti arvad, et ma näitaks sulle neid siis?"

"Õigus! Ilmselt mitte."


Proua koeraärika elamine oli korras ja puhas ning nägi uhkem välja kui mu enese oma. Ta näitas ette kõik nurgatagused, veenmaks mind, et kutsasid peidetud pole. 

"Näed ise, mul pole emaslooma, kes kogu elu tiine on ja pärast seda kui enam poegida ei suuda, minema visatakse või maha lüüakse"

"Sa rõõmustad mu haiget südant sellega, et vähemalt midagigi su jutust tõele vastab."

"Kus sa nad võtad? Omahind peab ikka kuradi odav olema kui sa saad nad selliste sandikopikate eest edasi müüa? Palju see "toykas" sulle maksma läks?"

"Ei ütle! Ärisaladus. No on mu koerad siis haiged? No on siis seapesa?"


"Seapesa pole, aga haigused võivad hiljem välja lüüa! Sa peaksid seda ju teadma. Kui sa nad "sigalast" ostad, siis sa ei tea ise ka, mis neil küljes võib olla. Sa võid tahtmatult haige looma edasi müüa ja ka uue pere teisi koeri ohustada."

"Ma ei osta urgastest vaid kindlate inimeste käest."

"Kus nad elavad?"

"Ma ei tea, sest saame samuti bensukas kokku."

"Ära valeta jälle! Küll sa oled urkaid ka näinud. Mind ei huvita sinusugused vahendajad vaid ma tahan ikka samasuguseid vabrikuid nagu Treppojalt avastasime."

"See oli tõesti vastik ja sellised panegi kinni."

"Kus kohast sa need kutsikad ostsid?"

"Toy-terjeri Pärnust ja yorkie Lätimaalt. Ise käisin järgi."

"Piirikontroll oli loomulikult suur ümmargune null ja mundris ahvid naeratasid niisama?"

"Loomulikult, see on ju kõigile teada!"

Arvestades proua üsna kirjut minevikku, siis võiksin ma praegu teha sellest Eesti "suurima kõmuloo" näitamaks kui pekkis kõik asjad on. Tegelikult oleks see aga siiski kõigest enda ego upitamine ja sestap ma seda teed ei lähe. Lahkusime sõpradena ja proua kutsus mind suvel küllagi, et korralik grillpidu ja viinaviskamine maha pidada.

"Ma tean, et su ema juures on ka tõukoerad! Äkki sa seal paljundad?"

"Ära vanainimest küll sellesse sega. Ma luban sulle, et ma pole paljundaja, aga lähme sinna kunagi koos. Siis näed ise ja saad hingele rahu. Ma ei tooda enam kutsikaid!"

Minu poolest võiks sellele loole lõpu panna, aga proua koeraärikal lõi naiselik vimm välja ja ta helistas mulle abiks olnud vabatahtlikele:


"No kuradi kits! Kaebasid Valnerile, aga kõik oli korras! Mine vi**u lits! Mida sa nüüd teed?"

Õhtul helistas aga proua koeraärika anonüümne sõbranna juba mulle ning kukkus lunima:

"Ära tee mingit lugu! Kõik oli ju korras! Koerad olid ju terved!"

"Ma ei tea kas nad olid terved ja seaduse mõistes annaks teda kottida küll. Küllap ka Maksuametile võiks vihje saata, aga mind ei huvita "väikesed kalad". Küll aga huvitab mind see, et minu sõpru ja vabatahtlikke, kes temasuguste pärast oma vaba aega raiskavad, vi**u ei saadetaks. Nüüd on kõik juba ta enda kätes - helistagu ja vabandagu või saadan juba mina ta vi**u väga avalikult koos videode, fotode, aadressi, auto-ja mobiilinumbri ning isegi rinnaümbermõõduga!"

"Ta teeb seda! Ma ütlen edasi!" 

Ilus tõukoer on ka 21.sajandil mingil moel staatuse näitaja ja manitsemised neid mitte osta, on nagu hane selga vesi. Mõned asjad võiks aga üle korrata küll:
  • Tee leping! Hiljem ära vingu ega nuta eelkõige oma raha taga!
  • Ära osta ilma passita kiibistamata looma! Hiljem ära vingu ega nuta eelkõige oma raha taga!
  • Ära osta vaktsineerimata või kahtlase loomaarsti templiga looma! Hiljem ära vingu ega nuta eelkõige oma raha taga!
  • Nõua näha ka kutsika ema! Hiljem ära vingu ega nuta eelkõige oma raha taga!
  • Ära osta koera räpasest urkast! Hiljem ära vingu ega nuta eelkõige oma raha taga!
  • Ära osta looma bensujaamast, bussipeatuses või nurgataguses tänavas! Hiljem ära vingu ega nuta eelkõige oma raha taga!
  • Ära osta koera, kes on ilmselgelt liigvara ema juurest eraldatud! Hiljem ära vingu ega nuta eelkõige oma raha taga!
Paar soovitust veel ja tehke kasvõi salaja fotod ja videod! See pole raske, sest tänapäeval filmivad juba isegi hambaharjad, mobiilidest rääkimata! Jätke vähemalt autonumber meelde! "Kus tegijaid, seal nägijaid!", ütleb rahvatarkus. Loomulikult kuulevad ja näevad naabrid ju kui üleaedne kümnete kaupa koeri kasvatab. Loomulikult näevad ju koerasoovijad, keda kuskile urkasse lastakse, seal valitsevaid tingimusi. Andke teada ja ärge olge vait!

info@loomakaitse.eu , 53 230 230

"Põrsast ei tasu kotis osta!", teadis juba meie mõistes üsna rumal vanarahvas. Miks aga arvab tänapäeva haritud kaasmaalane, et see vanasõna ei kehti tõulaadsete kasside, koerte ja teiste elukate kohta?

Tahate tõuloomalaadse olendiga eputada ja ikkagi riskida? Äkki läheb õnneks? Mina ei saa teid keelata, aga ärge unustage, et loll saab kirikus ka peksa ja hiljem ärge vinguge ega nutke eelkõige oma raha taga! Aamen!