09 märts 2018

Eesti tapaloomade reaalsus: "Purunenud rattalaagri tõttu pidid 119 vasikat koolimaja kõrval pika päeva virelema.“

Naistepäev Võrumaa Kuldre külakeses möödus eile väheke teistmoodi kui tavaliselt ning nimelt hakkas kohalikule rahvale kooli ja poe läheduses silma üks veomasin, millest kostus vasikate kaeblikku ammumist. 

„Ohh kui äge! Nii tore, et vallavalitsus laste tarbeks vasikad sellisel päeval kohale taris!“,
arvab võhiklik pealinlane. Paraku linnasaks eksib, sest maal elavatele inimestele pole nüüd küll vaja näidata ei lehmi ega tema järglasi. Nad näevad neid niigi kui tahavad ja teavad ka seda, et kogu see piimatööstus on üks suur petukaup.

Seda eelkõige ikka lehma jaoks, sest teda me „lüpsame“ nii otseses kui kaudses mõttes nii nagu jaksame. Kui inimemmedelt lapsed tissi otsast ära kiskuda ja nad teadmata suunas viia, siis oleks mõistagi kisa taevani. Õnneks pole aga planeedile Maa laskunud veel ükski meist targem elusvorm, kes meid niimoodi ekspluateerida suudaks ning taolise ülekohtuga ei tule meil „looduse kroonidel“ loodetavasti kunagi silmitsi seista.

Maalapsed teavad ka seda, et taoline koolimaja juurde üles sätitud vasikate väljanäitus oli seotud piltlikult öeldes „udara otsast“ ää kistud tittede saatmisega väljamaale. Ei-ei , tegemist pole puhkusereisiga vaid nii need asjad käivadki, sest üleliigsed loomad lihtsalt äritakse maha. Antud partii vasikaid pidi rändama Itaaliasse.


Auto on siin juba kella 11-st saadik ja loomad pole juua ega süüa saanud. Lisaks on neil külm!“, tundsid mõned kohalikud muret ja võtsid pärastlõunal ka minuga ühendust. „150 looma on hädas ja külm öö tuleb peale! Heiks, ole meheks ja veereta end Võrumaale! Tule vasikatele appi!“

Veel paar aastat tagasi oleksin tõesti pidanud end kodust välja ajama, aga täna on Loomakaitse Liidu „loomapääste-gängis“ täpselt 101 vabatahtlikku üle riigi ning seetõttu oleme palju kiiremad ja operatiivsemad. Helistasin Kadri Võrelile ja Kristi Metsale ning palusin kohale minna ning „saag korralikult käima tõmmata" – külm öö oli ju peale tulemas.

Kohapeal selgus, et masinasse suletud lehmalapsi pole siiski 150 vaid 119. Vasikad olid pärit Franko loomade kogumiskeskusest, mille bossiks on eksootilise nimega härra Gianfranco Depetris. Autoloks ise oli Leedu numbrimärkidega ja selle juht varjus kabiini ning keeldus igasugusest koostööst.

„Mis meil ikka teha? Ega teda jõuga saa välja kiskuda ning kutsuge aga politsei kohale“
, soovitasin naistele. 


Kohalikud inimesed olid hämmingus ja tigedad:

„Kuradi töll istub päev läbi kabiinis ja näpib oma telefoni! Ta võiks selle asjandusega hoopis abi kohale kutsuda! Loomad ju külmetavad!“

Politsei saabudes andis juht ka seletusi ja nimelt läks masinal rattalaager katki. Mehe sõnul olla ta aga sinna toppama jäänud kella poole ühe paiku. Seda kinnitas ka sõidumeerik. Kohalikud selle jutuga ei nõustunud ja kinnitasid, et „vasikaekspress“ oli platsis siiski paar tundi varem.

„Arvestage siia juurde nüüd ka peale laadimise ja sõiduks kulunud aeg! Nad vaesekesed on seal kongis juba pika päeva olnud! Ülemises, kolmandas sektsioonis on üks loomadest juba pikali ka! Kindlasti on ära külmunud!“, vehkis ärritunud kohalik proua kätega. 

Taolistel masinatel on ka temperatuuri näidik ja see näitas, et „kongis“ on 2,3 kraadi sooja. Lisaks soojendavad ka "silkudena karpi" pressitud loomad teineteist ning seetõttu külma nad küll kannatama ei pidanud. Joogipeatus peab saabuma loomade pikamaatranspordil 12 tunni pärast ja vat see aeg hakkas küll varsti-varsti täis tiksuma kui oletada, et masinasse aeti nad kuskil kella kaheksa või üheksa ajal hommikul. 

Kuna lahendust ei paistnud, siis helistasin otse ka Veterinaar- ja Toiduameti „suurtele bossidele“. Häda ajab ju härja kaevu, aga paraku esimese katsega neid tabada ei õnnestunud.

„Kuhu me paneme 119 vasikat? Kuskohast me saame uue transpordivahendi?“, vaevasin oma pead, sest selge oli see, et isegi siis kui leedukad saadavad uue auto, siis loomad reisi jätkata küll ei tohi! „Muud varianti pole ja lähevad Põlvamaale samasse kohta tagasi, kust peale laaditi. Kui masinat ei leia, siis sebime rekkadele mõeldud puksiiri. Vasikad kannatavad sõidu ära. Loodetavasti kannatavad.“ 


Kas asi oli meie vägevate naiste saabumises või tont teab milles, aga ühtäkki sõitis kohale ka vasikatele Itaalia reise korraldava Franko kogumiskeskuse uus masin. Laadimistööd hakkasid kohe pihta, aga kuna auto oli väiksem, siis kõik korraga peale ei mahtunud. 

„Pagan! Mul jalad nii külmetavad! Nad viivad ühe satsi ära ja nendele, kes peale ei mahu, tullakse hiljem järele. Vaesed loomad, see võib juhtuda ju alles mingi kolme tunni pärast!“, kurtis Kristi telefonis.

„Midagi pole parata! Tehnika veab teinekord alt.“

„See on ikka jama, et selliste „peldikutega“ elusloomi veetakse!“, ei jäänud ta mu vastusega rahule.

Kell kolmveerand üheksa helistas Harles Kaup Veterinaar- ja Toiduametist tagasi:

„Tere Heiki. Anna andeks, et kohe ei vastanud, aga olin kinos. Mis juhtus?“

„Üks megavasikajama, aga tundub, et loomaärikas lahendas ise olukorra. Nüüd on asi kontrolli all. Tegelikult mulle üldse see elusloomade pikamaatransport ei meeldi. Kohalik transport ei meeldi ka. Miks nad küll mobiilseid tapamaju ei kasuta? Loomade stress ja piin väheneks ju tuntavalt!“


„Eestis vist üks taoline on, aga seda väga ei kasutata.“

„Miks? Ma arutasin seda teemat Padariga enne kui ta ministriks sai ning sellel ideel on ju täitsa jumet! Lehm tagant sisse ja eest tuleb vorst välja. Maainimestel ka palju lihtsam“

„Seal on probleemid survevee ja jääkidega.“

„Loomseid jäätmeid veetakse minema ju igal nädalal, aga kaevust survevett ei saa. See on selge. Sel teemal võiks kunagi mõtteid vahetada?“

„Sobib hästi. Mulle ka tegelikult see loomade vedamine ei meeldi.“ 


Hommikul rääksin veel ka VTA loomakaitsebüroo juhi Tarmo Servaga ja palusin olukorral silma peal hoida.

„Hea, et kurssi viisid. Kindlasti tegeleme. Annan kohe Võrumaa veterinaarkeskusele info edasi. Leedukatega on ennegi jamasid olnud. Eelmisel kuul keelasin 30 külmkraadiga võõrutamata vasikate veo. Nüüd olen sealkandis rahvavaenlane number 1“

„Superluks! Väga õieti tegid! Kuule, kas nad lähevad Itaalias kohe tapamajja?“

„Ei lähe. Belglased ja itaalased kasvatavad nad suureks, aga umbes aasta pärast tehakse lõpp peale.“

„Miks neid vedama peab 50 tundi punktist A punkti B? Arusaamatu? Ja see on ikka eriti ajuvaba, et asendusmasina leidmine ja rattalaagri vahetamine võtab terve pika päeva! Inimkond vallutab universumit, aga eestlane ei saa nii lihtsate asjadega ikka veel  hakkama . tegu on ikkagi elushingedega ja see on ikka käpardlus ja ükskõiksus kuubis!“

„Eestlased ei viitsi vasikaid kasvatada. Sellepärast neid piiri taha veetaksegi.“ 

„Lõpp hea, kõik hea!“, võiks nüüd otsa kokku tõmmata. Kõikse parem on muidugist see, et meid lastest vägisi ei eraldata ja pesamunasid väevõimuga seitsme maa ja mere taha ei saadeta. Aga räägiks õige põgusalt veel natuke loomade pikamaatranspordist.

Nagu isegi aru saate, siis olen taolise loomade veo vastu. Loomulikult tahavad ärikad raha teenida, et suuremat maja, jahti, lennukit ja nooremat naist soetada, aga seda ei peaks tegema elusolendite arvelt. Ega rahavõimu vastu saa paraku ka mina ning inimloom on nii loomi-linde kui ka enda liigikaaslasi rahaks teinud ja teeb seda ka tänapäeval.

Ma tolereerin elusloomade vedamist näiteks sellistes piirkondades, kus pole elektrit, külmutuskappe, kauplusi, vastavaid veomasinaid jne seetõttu, et elusloom on värske ja kvaliteetse toidu garantiiks. Sealmail lihtsalt muudmoodi pole võimalik. Kes näiteks Indoneesias käinud, teavad millest räägin. Muul puhul võiks vedada aga külmutatud rümpasid. 


On välja arvutatud, et absoluutselt igal ajahetkel on planeedil Maa mingis transpordivahendis liikvel miljard looma-lindu-kala jm elukat. Või oli see miljon? Kunagi ammu sai loetud ja pole enam meeles. Üks kahest on igatahes õige number. Kuigi loomade pikamaatranspordile on kehtestatud väga kindlad reeglid, siis tavapraktika näitab, et pahatihti neist kinni ei peeta. 

Näiteks Animals International ja Tierschutzbund Zurich/Animal Welfare Foundation viisid läbi kaheksa kuud kestnud uuringu 2016. aasta juunist 2017. aasta veebruarini ning dokumenteerisid eluskarjade, sh veiste ja lammaste, kohutava kohtlemise ja hukkamised nende teekonnal läbi Euroopa Türki, Liibanoni, Jordaaniasse, Iisraeli, Palestiina territooriumitele ja Egiptusesse. Videotes on näha transpordi- ja hukkamisviise, mis rikuvad Euroopa regulatsioone ja rahvusvahelisi standardeid. Juurdlus paljastas Euroopa Liidu ametnike täieliku ebaõnnestumise elusloomade ekspordi jälgimisel


Kui veel sada aastat teles töötasin, siis tegin igale normaalsele inimesele vastikusjudinad peale ajava loo hobuste transpordist Hispaania tapamajja. Kaadrid olid rõvedamast rõvedamad, sest neid loomi ka peksti meeletult. Sõidu ajal ilmavalgust näinud varss, jalaluu murdnud hobune, kes vaevaliselt piitsahoopide saatel tapamaja ukse poole suunati, tekitasid kaunishingedes jälle protesti: 

„Sellist asja ei tohi uudistesaates näidata! Lapsed vaatavad!“ 




Sama  reaktsioon järgnes uudisloole Vene piiril seisvale ešelonile, mis oli tihedalt hulkuvaid kasse täis topitud. Kuhu need kassid viidi? Eks ikka Hiinlaste söögilauale. Muide kaunishinged, sealmail nülitakse kassid-koerad elusalt ja visatakse mõne roa valmistamise puhul ka keevasse vette. 

„Lapsed vaatavad ja sellist asja ei tohi näidata!“


Ärge tehke ja ärge vaadake, aga ükskord peate oma roosast mullist nagunii välja tulema ja tõele otsa vaatama.  
Igal aastal transporditakse Euroopa Liidu piires ja sealt kolmandatesse riikidesse vähemalt 1 miljard kodulindu ja 37 miljonit elusveist, siga, kitse ja hobust. Transpordi käigus on loomad kaitseta, haigestuvad ja surevad. Eurobaromeetri andmetele tuginedes usuvad 94% Euroopa kodanikest, et farmiloomade heaolu kaitsmine on oluline. 82% arvavad, et neid tuleks kaitsta paremini, kui seda tehakse praegu. 

Muide, need kellel see lugu ila jooksma pani, tõtaku poodi, sest kuskil oli kõva allahindlus just vasikalihale. Head isu ja täname taevaisa, et meie lapsed kellegi seedetrakti rändma ei pea! Aamen!